Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: mitte ainult kihutajad

2 min lugemist
25. septembri karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

See, millega politsei- ja piirivalveamet on kiiruseületajate harjumuste muutmiseks lagedale tulnud, on pesueht leidlikkus. Homsest algav eksperiment peab küll alles näitama, kas kehtiva karistuseta patustajatele pakutav võimalus jääda olenevalt rikkumise tõsidusest kas 45 või 60 minutiks teeserva rahunema, selmet trahvi maksta, annab soovitud tulemusi või mitte, aga põhimõtteliselt väärib igati tunnustamist püüd kastist välja mõelda ja senisest tõhusamad mõjutusvahendid leida.

Uutmoodi lähenemist katsetama ajendavat põhjust ei ole vaja kaugelt otsida. Liiklusõnnetustes surma või viga saanud inimeste arvu kahanemine on Eestis peatunud, mitu viimast aastat on selles vallas ühte auku läinud. Midagi tuleb muuta. Meenutades Toomas Hendrik Ilvese kõrgelt lennanud tsitaati: «Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.»

Ka väike kiiruseületamine on liiklusohutuse seisukohast vaieldamatult probleem. Maanteel 90 asemel 100ga sõites pikeneb auto peatumisteekond isegi suviselt kuiva asfaldi korral kuraditosinkond meetrit, jäisel teel aga koguni 40 meetrit.

Kui kihutamine või joobespäi sõitmine on üheselt tuvastatavad, siis järjepidevalt pisemat sorti lohakustega hakkama saava liikleja süüd on sageli keeruline juriidiliselt vettpidavalt tõestada.

Ent lubatust kiiremini sõitmine ei ole kindlasti ainus mure, mis takistab liikluses hukkunute või kannatada saanute hulga edasist kokkukuivamist. Isegi kui lisada juurde vist kõik ajad üle elavad roolijoodikud, turvavööta sõitjad – keda on uuringute põhjal õnneks kaunis väheks jäänud – ja viimastel aegadel esile kerkinud häda nõndanimetatud roolimobiilikutega, ei saa kogu paletti kokku. Oma osa annavad ka sellised vääritikäitumised nagu mõtlematud möödasõidud, liiga väike pikivahe eessõitjaga või külgvahe jalgratturiga, või üldisest liiklusvoolust märgatavalt aeglasemalt sõitja taipamatus leida võimalus tema taha kogunenud kolonn turvaliselt mööda lasta.

Senimaani ei ole viimastena nimetatud eksimustele kuigi palju tähelepanu pööratud. Seda võib mõista. Kui kihutamine või joobespäi sõitmine on üheselt tuvastatavad, siis järjepidevalt pisemat sorti lohakustega hakkama saava liikleja süüd on sageli keeruline juriidiliselt vettpidavalt tõestada. Ja isegi kui see on võimalik, võib näiteks pikivahe mittehoidmise eest trahvi määramine tunduda lihtsalt ülearu karm.

Kuid mida kõrgemaks muutuvad sihid, seda väiksemaid vigu ja vajakajäämisi tuleb eesmärkide saavutamiseks parandada. Lisaks üliohtlike liiklejate tabamisele ja ohjeldamisele loomulikult.

Kui eksperiment kiiruseületajate kasvatamisega peaks vilju kandma, siis miks ei võiks uudseid, ilma raha kasseerimiseta lähenemisi proovida ka teiste liiklusseaduse rikkumistega silma jäänud autojuhtide ja kergliiklejate puhul? Nagu juba öeldud, on nende mustvalgelt vahele võtmine palju komplitseeritum ja hoobilt ideid pakkuda seetõttu raske, kuid samamoodi vajas väljamõtlemist plaan võtta kiirustajatelt ära see, mille nimel nad enamasti rapsivad – võidetud aeg.

Aga kui tänases lehes lahtiseletatav eksperiment ei muuda midagi, siis tuleb lihtsalt sama loominguliselt edasi mõelda.

Seotud lood
24.09.2019 26.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto