L, 25.06.2022
Itaalia turistilõksud ja palju paremad paigad, kuhu välismaalasi ei veeta
Itaalia Riviera pakub kuulsate turismimagnetite kõrval palju peidetud paiku ja üllatavat ilu. Foto: Kristina Herodes
Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Itaalia turistilõksud ja palju paremad paigad, kuhu välismaalasi ei veeta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Itaalia tõmbab turiste nagu kärbsepaber. Maailma kauneimate paikade loetelust leiab alati midagi saapamaalt ning kuulsatesse kohtadesse turistid tormavad. Tunglevad tihedalt, plekivad kõvasti, kohalikud lasevad äril õitseda. Ise käivad nad sealsamas ligidal, aga hoopis mujal mõnulemas. Aga kus? Võtame luubi alla Liguuria Riviera.

Pikad peenikesed jalad lõpevad lühikeste pükstega. Püksid on nii napid, et kui need poleks teksakangast tehtud, võiks neid vabalt alukateks pidada. Aga heatujuline itaallanna teeb pildi veelgi põnevamaks – koorib hoogsa liigutusega seljast T-särgi ja toob nähtavale leopardimustrilised bikiinid. Võtab telefoniga pilte klõpsivate kuttide ees bravuurikaid poose. Viskab pea selga ja naerab laginal.

Ta hambad on pikad ja kollased. Tšikk ise on seitmekümpine või siis päikesega väga hullusti liialdanud viiekümpine. Mulle ta meeldib. Kes on öelnud, et mingis eas tuleks tõsiseks täiskasvanuks hakata? Või seda, et nälginud ninasarviku lontis nahaga kaetud koibi ei tohiks eksponeerida?

Ülilustakas ja üliedev reisikaaslanna on Liguuria rannaäärt pidi seilates tavaline nähtus. Sajad sellised. Lisaks kümned käbedaid liigutusi sooritavad ja ettearvamatus suunas siblivad asiaadid. Ülbelt ruumi võtvad ja heliruumi risustavad ameeriklased. Tõeline rahvaste paabel elab seljas, kohati pole mahti loodusvaateid märgatagi.

Püksid on nii napid, et kui need poleks teksakangast tehtud, võiks neid vabalt alukateks pidada. Aga heatujuline itaallanna teeb pildi veelgi põnevamaks
Monterosso al Mare lahesopp ülalt kaljunukilt vaadates.
Monterosso al Mare lahesopp ülalt kaljunukilt vaadates. Foto: Kristina Herodes

Tihe Cinque Terre

Cinque Terre kaljunukkidel rippuvad maailmakuulsad rannakülad on see, mida me massi keskel nautida üritame. Maalilised, erilised, eraldatud ja mõnusalt ajahambast puretud. Pole võimalik kolada Liguurias ja seda veetlevat viisikut vahele jätta – UNESCO maailmapärandi hulka kantud külakesed on selleks liialt ainulaadsed. Kuid valmis tuleb olla ka Lasnamäe bussi meenutavaks kulgemiseks. Kitsukesed tänavad, mis püstloodis mäkke ronivad, tuleb läbida higiste kaashuviliste kolonnis, ning pilti, kus kaadris poleks reas paarikümmet tundmatut reisikaaslast, on võimatu teha. Kaval on tulla siia väljaspool peahooaega ehk vältida juuli- ja augustikuud. Õhk ja meri on meie mõistes endiselt soojad. Minu jaoks ületas rahvastikutihedus ka septembris taluvuse piiri.

Kõik viis külakest on sarnaste pastelsete majade kuhilad, rohelised aknaluugid viltu ees. Kuid igal neist on kordumatu karakter. Monteross al Mare ja Riomaggiore on väheke edevamad ja turistirikkamad. Corniglia on kõige vaiksem ja ligipääsmatum – meresadamat seal pole, külake ripub kõrgel kitsal kaljuäärel. Manarola ja Vernazza on pisemad ja boheemlikumad. Viimases saab kaljudealusest koopast minna kivisesse salaranda – meie retke ajal pääseb läbi lirtsuva tallaga, tõusu korral võib siin vesi ka rinnuni olla. Salarannas on vähemalt sada inimest jagelemas, et masside tagant ka jupikest metsikut loodust pildile püüda.

Kõige eraldatum viiest – kõrgele kaljule rajatud Corniglia.
Kõige eraldatum viiest – kõrgele kaljule rajatud Corniglia. Foto: Kristina Herodes

Pärl Portovenere

Sama retkega pääseb tegelikult – kui tead siia tulla – ka neemetipu viimasesse punkti Portovenere sadamalinnakesse. Loksume sinna tühjaks voorinud paadis ja kohale jõudes lähevad silmad imestusest suureks. See paik on puhas pärl! Ilmselgelt kauneim kogu rivist: ajaloolised lossid, kivised lahesopid, kirgaste klaveritena päikesekullas puhkavad pikkade peenikeste majade rivid. Olen täielikult lummatud! Kohalik sõber ütleb naerdes, et ega itaallased ei tahagi seda kohta väga maailmale müüa, neile endale meeldib siin käia. Keskaegse linna veetlust kasvatab minu meelte tarvis kõvasti fakt, et 80 protsenti turistidest siia seilata ei tea. Tänavad kulgevad terrassidena paralleelselt mäeküljega ning iga järgmine neist on hõredam. Kõrgel on vaid viinapuuväädid, ajaloolised hooned ja romantikast paks õhk, oleksid otsekui kaaslasega kahekesi mõnda muinasjuttu maandunud. Soovitaksin alustada just sellest võrratust paigast ning kolistada teisi külasid pidi takkajärgi.

Portovenere peenikestest majadest pastelne klaver.
Portovenere peenikestest majadest pastelne klaver. Foto: Kristina Herodes

Edev Portofino

Ühelegi kohale ei tule kasuks, kui seal liiga palju kuulsaid ja rikkaid ringi paterdab ja oma luksusjahte leotab. Imekaunist Portifino sadamalinnakest on tabanud just see kuri saatus. Kallimat kohta ei leia ilmselt kogu Itaalia pealt! Suvalisel logiseval klapptoolil saab mere ääres libistada kullahinnalist poolsooja veini. Inimesed paistavad multikategelastena – on hõivatud enda näitamise, mitte elamisega.

Koht ise on ometigi imekaunis. Eriti siis, kui suudad end siia kas ülivara, väga hilja või kuidagi väljaspool hooaega kohale nihverdada. Iga tee tähendab ronimist, linn on autovaba ja see lisab võlu. Kaljunukil kõrguv Castello Brown pakub võrratuid vaateid, palkoneid, saale ja aianurki ning on igat sammu siia ronimist väärt. Merd pidi Rapallost või Santa Margheritast jõuab siia üsna libedasti. Tulla või tagasi minna saab ka piki kauneid panoraame pakkuvat legendaarset suudluste jalgrada Passeggiata Dei Bacci. Iseasi, kas nii romantilisi mõtteid pärast tihelinnas tunglemist enam üldse pähe tulebki.

Portofino võlu tuleb kõige enam esile kõrgelt, vaade Castello Browni aiast.
Portofino võlu tuleb kõige enam esile kõrgelt, vaade Castello Browni aiast. Foto: Kristina Herodes

Paradiislik Portobello

Sestri Levante sai meie ringreisil üheks sihtkohaks valitud puhtjuhuslikult. Liguuria on ligitõmbav maakond juba asukoha tõttu – pikk riba mere ja kaljude vahel tõotab taevalikku puhkust. Igale poole saab mugavalt rongiga kohale. Nii latravad turismivoldikute tekstid. Tegelikkuses on aga see rõõmus rongike sul akna all, kuuled teda nii päeval kui ka öösel ning mere äärde pääsemiseks tuleb läbi pugeda rõskest betoonseintega urust raudtee all. Rannarongidega seisad silmitsi Genovast läände jäävas Riviera Ponentes ja seal on ainsaks linnaks, kus rongid mäe sisse maha maetud, San Remo.

Itaalia Riviera on mereannisõpradele puhas paradiis.
Itaalia Riviera on mereannisõpradele puhas paradiis. Foto: Kristina Herodes

Pääsu pole ka kõvasti kaljusemas Riviera Levantes ida pool. Neemel asuv Sestri Levante aga ulatub joonlauaga veetud raudteest jupikese maad eemale merre ning iidne linnake puhkab palmipromenaadide rüpes rõõsa ja rongivabana. See oligi põhjus, mis meid siia meelitas. Itaallastele on rand puhas äri – metsikut lahesoppi siin naljalt ei leia. Kuid Portobello sadamast on suurem osa vaba ning lossi ja ajalooliste hoonete vahele kaarduv lahesopp on ilusam kui unenägu. Rannatäis vaid kohalikku keelt rääkivat rahvast, mereannirestoranid, kus toidu värskus ja inimsõbralikud hinnad jätsid üllatusest suu lahti. Kohalik vein, mis ei maksa peaaegu mitte midagi. Paitav päike ja unine rahu. Kas ei kõla kahtlaselt paradiisi moodi? Järgmist retke Itaalia Rivierasse alustame tingimata just siit linnakesest.

Pisike Portobello Sestri Levantes. Unistuste rahulik rannapuhkus ajaloo kallistuses.
Pisike Portobello Sestri Levantes. Unistuste rahulik rannapuhkus ajaloo kallistuses. Foto: Marko Külaots
Märksõnad
Tagasi üles