K, 30.11.2022

Juhtkiri: raha juurde või õpe tasuliseks

Postimees
Juhtkiri: raha juurde või õpe tasuliseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Tartu ülikooli peahoone.
Tartu ülikooli peahoone. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Riigid, kes suudavad pidada edukalt üleval tasuta kõrgharidust, näiteks Soome ja Rootsi, panustavad sellesse umbes 1,5 protsenti SKTst. Võrdluseks: Eestis on see praegu alla ühe protsendi. Ainus riik Euroopas, kus kõrgharidus on tasuta ja riik panustab sellesse veel vähem kui Eesti, on Kreeka.

Ülikoolide hinnangul nii enam edasi minna ei saa, sest õppetase kannatab. Akadeemikud on seda meelt, et kui riik tahab, et kõrgharidus oleks tasuta, peab ta suutma selle ka kinni maksta. Kui ei, tuleb muuta seadust, et saaks hakata tudengitelt õppimise eest raha küsima. Tänasest lehest võibki lugeda, kuidas rahapuuduses siplevas Tartu Ülikoolis arutletakse juba universaalse õppemaksu üle, mis võiks olla kõigil tudengitel umbes tuhat eurot aastas.

Kõrgharidusest rääkides ongi esimene otsustuskoht tegelikult see, kas üliõpilaste omaosalus kõrghariduses peaks suurenema või mitte. Ehk millist riiki me tahame ja millist suudame üleval pidada.

Kui võtta arvesse, et üleilmastuvas maailmas võib inimene kõrghariduse omandamise järel minna, kuhu soovib, siis polegi ju loomulik, et riik selle inimesele lihtsalt kandikul kätte toob. Ehk siis mingis mõttes oli tasuta kõrgharidus kohane pigem ajastul, kui valdav osa inimesi panustas pärast hariduse omandamist oma töö ja kompetentsiga sellesama ühiskonna arengusse.

Enne õppemaksu kehtestamist tuleb aga hoolega kaaluda võimalikke sotsiaalseid tagajärgi. Hea näide on alkoholiaktsiisi tõstmisega kaasnenud alkoralli Lätti. Tuleks hinnata, kas ja kui kõrge õppemaksu kehtestamine võiks kaasa tuua tudengiralli Skandinaaviasse, kus kõrgharidus on tasuta.

Enne õppemaksu kehtestamist tuleb aga hoolega kaaluda võimalikke sotsiaalseid tagajärgi.

Ise küsimus on ka see, millises vormis ja mahus üliõpilaste omaosalust üldse suurendada. Siin on palju võimalusi. Õppemaksu suuruse võib panna sõltuma õppimise edukusest, õppelaenu tagasimaksmise kohustuse võib jällegi panna sõltuma sissetuleku suurusest lõpetamise järel või lähtudes sellest, kas asutakse tööle avalikku või erasektorisse. Osa erialadel, kus riik vajab lõpetajaid, võib õppimine olla üldse tasuta. Riik ja ettevõtted võivad asutada ka sihtstipendiume koos kohustusega töötada teatud ametikohal või ettevõttes mingi arv aastaid pärast lõpetamist.

Haridusministeerium on praegu avaldanud õppemaksu kehtestamisele vastuseisu, väites, et kõrgkoolid ei ole suutnud vähendada erialast dubleerimist. Kuid erialade dubleerimise vähendamine võiks olla mõttekas suletud rahvusriigis, kus üliõpilaskond on piiratud. See aeg on möödas, sest elame avatud maailmas, kus erialade administratiivne kokkutõmbamine sõna otseses mõttes nõrgendab ülikooli rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Kõik need küsimused vajavad hoolega läbitöötamist, kui otsustatakse minna üle tasulisele kõrgharidusele. Kõigepealt tuleks aga selgeks rääkida, kas seda üldse teha või mitte. Põhimõtteliselt on tasulise kõrghariduse (taas)kehtestamise võimalus arutamist väärt. Seda tuleb teha nüüd ja täie tõsidusega, sest kõrghariduse puudulik rahastamine ei saa enam pikalt kesta.

Märksõnad
Tagasi üles