Kell oli õhtul tugevasti üle üheteistkümne, kui Veljo Juuse, veetnud Estonial aega küll baaris istudes, küll esinemisi vaadates, otsustas kajutisse minna ja magama heita. Ta oli mõtetega juba Rootsis, kuhu Kai, tema kallim, oli sõitnud kohe pärast Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetamist varasuvel, et seal talutöödega eluks stardiraha teenida. Nad polnud teineteist näinud ligi kolm kuud.

Veljo neljane kajut 1007 asus Estonia esimesel, kõige alumisel tekil, kahe autoteki all. Seal oli veel üks inimene, aga kes, seda ta ei tea. Kui ta hilisõhtul kajutisse sisenema hakkas, oli too teine reisiline juba magama keeranud.

Ent Veljo, kes toona oli 24, pööras uksel ringi. Sealsamas pikas koridoris, oma kajuti kõrval, sattus ta kokku viie-kuue Viljandimaalt pärit noorega. Nood olid lõbusas tujus, ütlesid Veljole, et mis ta siin all passib, tulgu nendega kaasa viiendale tekile, kus Admirali pubis hakkab peagi esinema Urmas Alender.

Veljo, kes tollal töötas Ida-Virumaal Iisakul väikses autoremonditöökojas, ei olnud teab mis Alenderi fänn, ent otsustas noortega siiski ühes minna. Sest und tal eriti polnud.

Noored leidsid pubis vaba laua, Veljo seadis end sisse ukse kõrval leti ääres kõrgel baaritoolil. Kell 23.51 tellis ta suure Prippsi õlle, mis maksis 40 Eesti krooni ja 80 senti. See kõik on kirjas kassatšekil, mille ta toppis teksapükste taskusse.

Ega õlleklaas letil just kindlalt püsinud, vaid tikkus siia-sinna libisema. Laev kõikus sügistormis, aga mitte nii kõvasti, et oleks pidanud astudes seintelt tuge otsima. Mõned klaasid kukkusid küll baaris põrandale, kuid keegi sellest numbrit ei teinud. Alati tuli teenindaja ja koristas killud ära.

Kui Alender esinemise lõpetas – ja Veljo oli õlle ära joonud –, läks lahti karaoke lauluvõistlus. «Ise ma laulumees pole, aga äge oli vaadata noori ja julgeid, kes läksid teleka ette ja haarasid mikri,» kirjeldab Veljo (49), kes nüüd töötab Iisaku päästekomando meeskonnavanemana ning peab Rajakülas peretalu. «Lõbus oli!»

Järsku keeras Estonia aga tugevalt kaldu. Nii tugevalt, et laudadelt lendasid asjad pubi põrandale. Inimesed hoidsid kinni, kust said, et mitte pikali kukkuda.

Veljo mõtles, et ju kohtus laev suurema lainega. Ta ei märganud, et kellelgi oleks tekkinud paanika.

Õige pea sättis laev end õigesse asendisse tagasi.

Veidi aja pärast läks Estonia veelgi rohkem kaldu kui eelmisel korral. Nüüd sadasid asjad ka baaririiulitelt alla. Teenindajad ahastasid – tuleb suuremat sorti koristamine.

Aga enam laev end tagasi püsti ei keeranud.

«Siis oli kerge ehmatus, et miks nii,» tunnistab Veljo.

Teadmatus, mida teha

Samal viiendal tekil koridori teises otsas asus infolett. Veljo mõtles, et läheb sinna küsima, mis juhtus. Aga mingi sisetunne, oletab ta, ütles, et loobu info otsimisest. Selle asemel hakkas ta kreeni vajunud laeva laial trepil, hoides kõvasti käsipuust, kiiruga, vaat et hüpetega üles seitsmendale tekile liikuma. Sealt pääses välja. Mida teised pubis teha otsustasid, seda ta ei tea. Selja taha ta ei vaadanud.

Kuuendal tekil viis trepp mööda kasiinost, kus Veljo märkas, kuidas heledate õlgadeni juustega diiler hoiab kahe käega kramplikult pokkerilauast kinni ja vaatab tühja pilguga enda ette. Olukord pidi järelikult olema kõigile ootamatu.

Jõudnud Estonia tagaosas välitekile, märkas ta, et sinna olid tulnud juba mõned teisedki. Sinistes tunkedes mees, ilmselt laeva mehaanik, hoidis kahe käega reelingust kinni. Ta ei osanud midagi tarka öelda. Nüüd ei jäänud Veljol enam kahtlust: juhtunud on midagi tõsist, sest laev niisama külili ei jää. Kuid sellist mõtet, et Estonia võiks põhja minna, tal enda mäletamist mööda küll ei tekkinud.

Pea kohal märkas ta viit päästepaati. Imelik, miks neid juba vette ei lasta, käis tal küsimus läbi pea.

Estonia aga jätkas üha rohkem kreeni vajumist, kuni isegi asjatundmatuile sai selgeks, et enam ei ole võimalik päästepaate vette lasta – need maanduksid viltu vajunud välitekile.

Keegi oli avanud päästevestide kapid. Vestid vedelesid maas. Veljo tõmbas ühe neist selga ja sidus eest nööridega kinni. Ta aitas vesti selga ka ühele naisele, kes oli ehmunud, hirmul ja teadmatuses nagu temagi. Naise küsimuse peale, mis saab, oskas Veljo vaid kohmetult kosta: «Vist tuleb laevalt ära minna.»

Lõpuks, kell 1.20, nagu kinnitab hilisem uurimisprotokoll, teatas naisehääl laeva infosüsteemis eesti keeles: «Häire, häire, laeval on häire!»

«Saan aru, et häire,» meenutab Veljo oma mõtteid. «Aga edasi?»

Mõneks ajaks tekkis tal väike lootus, et äkki jääbki laev kreenis hulpima, kuni viimaks tullakse päästma. Kõik tuled ju põlesid.

Kuid Estonia jätkas üha rohkem küljele vajumist. Laeva eesotsast potsatas vette paar päästeparve. Mõned inimesed, märkas Veljo, ronisid ülemiste tekkide kajutitest välja akende kaudu. Kreen oli juba nii suur, et tuli üle reelingu laeva küljele ronida.

Järsku kustusid laeval kõik tuled. See, tunnistab Veljo, oli järgmine suur ehmatus. «Järelikult on aeg minna,» ütles talle mõistus.

Tuleb hüpata!

Veljo heitis pilgu Estonia ahtri poole. Pimedas näis, et vesi tuleb lähemale. Seega vajus Estonia ahter üha sügavamale. «Seal oli kohin ja mühin,» kirjeldab Veljo. «Nagu korstnatorud läheks vett täis.»

Toetades jalgu kajutiakende luukidele, hakkas ta mööda laeva külge tagumiku peal allapoole laskuma, kuni jõudis metalse randini. Seal ta peatus. Kuuvalgel võis näha, kuidas inimesed hüppavad vette. Aga mitte kõik. Veljo kõrval toetus randile keegi – ta ei saanud pimedas isegi aru, kas mees või naine –, kes ilmselgelt kõhkles, kas karata vette või mitte. Randist allpool valitses pilkane pimedus.

Veljo ei mäleta, mis teda lõpuks hüppama julgustas. «Sellises olukorras käitud instinktiivselt,» ütleb ta, «nagu loom, kes ei mõtle ette.»

Veljo maandus vette sellise hooga, et päästevesti nöörid andsid järele ja vest kerkis lõua alla. Hoides ühe käega vestist, et see ära ei kaoks, tõmbas ta teise käega läbi vee end vajuvast laevast eemale. Et kui laev põhja läheb, ei tiriks see teda kaasa.

Ümberringi polnud näha kedagi ega midagi. Ta hõikas mõned korrad – ei mingit vastust. Külma esialgu ei tundnud, ilmselt adrenaliini tõttu.

Veljo ei oska öelda, kui kaua ta vees loksus. Ühtäkki tabas ta käsi midagi, mis tundus kummist. Ta püüdis sellest kätega haarata ning sai ootamatult kinni nöörist. Siis jõudis arusaamisele, et see peab olema mingi päästevahend. Aga kuidas end selle peale vinnata?

Ta proovis mitut moodi. Mässis köie käevangu. Haaras köiest isegi hammastega. «Niikaua ukerdasin, kuni peale sain,» meenutab Veljo. «Ma ei tea, mis jõud mind sinna aitas.»

See oli tagurpidi kukkunud päästeparv. Seal oli kolm meest juba ees, üks neist kõigest aluspükstes. Kõik kolm, nagu hiljem selgus, olid rootslased. Nende seas oli Eckhard Klug, kes oli aastaid veoautoga Eestisse humanitaarabi vedanud. (Eelmise kümnendi alguses kolis ta elama Jõgevamaale.)

Mehed ei vahetanud omavahel sõnagi. Nad olid juhtunust šokis, kurnatud ja külmunud. Keegi neist tõmbas teisi parve keskele kokku, et niiviisi veidigi sooja saada. Keegi oksendas. Veljo leidis üle parve põhja jooksva nööri ning hoidis sellest kõvasti kinni, et tuul ja lained teda parvelt minema ei pillutaks. Ega ta tollal teadnud, et parv on tagurpidi, sest polnud varem ühtegi päästeparve näinud.

Kui ta pilgu parvelt merele tõstis, nägi ta silme ees suurt kolmnurka. Tõenäoliselt oli see uppuva Estonia nina, oletab ta.

Parv meestega kõikus lainetel muudkui üles ja alla. Kui tõusis üles, tuulte kätte, hakkas lõikavalt külm. Kui vajus alla, sai tuule käest veidi peitu.

Järjekordsele laineharjale tõustes nägi Veljo eemal laevatulesid. Aga need paistsid kaugel-kaugel. Suurt pääsemislootust need ei tekitanud, sest parv oli ju valgustamata.

Lõputu loksumine jätkus. Aeg kulus ja kulus. Kuni Veljo taas kaela õieli ajas – ja mis ta nägi! Suur hele laev oli peaaegu nende kõrval, umbes poolesaja meetri kaugusel.

Jahtunud keha

See oli Helsingi ja Stockholmi vahet sõitev parvlaev Mariella, mis saabus õnnetuspaika esimesena. Kell näitas siis 2.12.

Nüüd olen pääsenud, uskus Veljo. Pingelangusest tekkis omamoodi lõtvusetunne. Isegi külmavärinad taandusid.

Mariella meeskond lasi päästeparve vintsiga alla. Koos parvega laskus ka meeskonnaliige, kes aitas neli merehädalist oma parvepõhjalt Mariella parvele. Siis vinnas vints nad parvega Mariella pardale. Tõenäoliselt olid nad esimesed, kes katastroofist päästeti.

Mariellal toimetati nad konverentsiruumi. Seal kooriti neil kõik riided seljast ja mähiti nad tekkidesse. Veljo vettinud pass, samuti õlletšekk ja kajuti võti olid teksapükste tagataskus alles, aga rahakott oli teksajaki rinnataskust kadunud. Ta vappus üle keha. «Mul oli selline tunne, et minuga koos vappub ka laev,» lausub ta. Kraadiklaas näitas kehatemperatuuriks kõigest 32. Naine, kes Veljot abistas, hoidis teda enda kaisus, et ta üles soojeneks. Kui Veljo kempsu läks, tegi ta seda neljakäpukil, nagu oli soovitatud – jõud oli ju kadunud ja halb oli olla.

Kui eluvaim taastus, said päästetud Mariella meeskonnalt dressid ja kampsunid ning kosumiseks aknaga kajuti. Veljo kajut, mis asus konverentsiruumi lähedal, paistis lausa luksuslik: ilus ja avar, suur vaagen puuviljadega, puhas voodi. Ta pikutas seal natuke, aga und ei tulnud. Ja ta ei tahtnud üksinda olla. Ta läks tagasi konverentsisaali teiste juurde.

Helikopteriga saabus Rootsi vormis ametimees, kes võttis päästetuilt esimesed ütlused: mis nimi, kuhu minemas jne. Kuna Veljo oskas peale emakeele ainult vene keelt, tuli talle appi üks päästetutest, kes tõlkis tema jutu inglise keelde. Päästetute nimed pani ametimees kirja aga kuulmise järgi: Veljo Juusest sai Lilja Juuse. Sellise nime luges varahommikul kell 5.18 päästetute hulgas maha ka «AK» uudiste erisaade.

Veidi hiljem tutvustati Veljole Mariellal mänginud Bulgaaria bändi liiget, kelle nimi oli tema mäletamist mööda Mihhail Bakardijev. Tema oskas vene keelt. «Nii sain isikliku tõlgi juhuks, kui on vaja meeskonnaga rääkida,» nendib Veljo. Bulgaarlase abi läks peagi tarvis.

Konverentsiruumi seinal seisis telefoniautomaat, kuid sellega ei õnnestunud kellelgi helistada. Ju see polnudki mõeldud kasutamiseks igaühele. Veljo palus Bakardijevit, et too aitaks. Nii saigi ta lõpuks teha kõne Rootsi Hasesgardeni tallu, kus töötas Kai.

Talu peremees John Hases, keda Kai ja kõik teised tema juures töötanud eestlased kutsusid Vanaks, oli juba koidu ajal raadiost kuulnud, mis Estoniaga juhtus. «Estonia crashed!» – «Estonia hukkus!» – tuli ta varahommikul erutunult teatama ka Kaile.

«Kes pani Eestile pommi alla?!» mäletab Kai oma arusaamatust.

«Kas sa ei saa aru?» oli John kärsitult vastanud. «Estonia läks põhja!»

Kui uudis Kaile lõpuks kohale jõudis, oli ta järgnevad tunnid veetnud kui udus. Nuttu ei tulnud, aga hing oli raske ja valutas.

Kai toimetas kasvuhoones, kui talu perenaine Elisabeth kella 11 ajal toalävelt hõikas, et talle on telefon.

Veljo ütles rahuliku häälega: «Minuga on kõik korras. Helista Eestisse emale.» Kogu lugu.

Kai helistas Veljo emale. Perenaine, kes kõike lähedalt kuulas, sai tõlkimatagi aru, millest käis jutt. Kui Kai lühikesed kõned lõpetas, puhkesid nad üheskoos kõva häälega nutma. Pinge oli lahtunud.

Pärastlõunal kella nelja ajal helistas Veljo Mariellalt Kaile teist korda. Päästetuile oli öeldud, et laev jõuab Stockholmi õhtul kella üheksaks, nii et kutsugu nad lähedased sadamasse vastu.

Kui Kai koos Johni ja eestlannast töökaaslasega 200 kilomeetri kauguselt Dalarna maakonnast Vikmanshyttanist Stockholmi sadamasse jõudis, valvasid sinna pääsu korrakaitsjad. Kuulnud, keda saabunud seltskond otsib, teatasid nood, et siin pole kedagi ja nemad ei tea midagi.

Kardinatega buss

Esialgne soovitus laeval, et kutsuge lähedased sadamasse vastu, asendus peagi infoga, et kedagi niisama maale ei lasta. Ja nii läkski. Kui kõik autod ja muud reisijad olid Mariellalt lahkunud, sõitis selle autotekile suur buss. Päästetud juhatati bussi peale, bussiakendele tõmmati kardinad ette ning paluti, et keegi kardinaid eest ei nihutaks.

Alles siis, kui Kai oli Johni soovitusel politseinikele sadamas inglise keeles öelnud, et on ühe Estonialt päästetu girlfriend, avaldasid nood, et buss viis laevahuku üleelanud Stockholmi keskhaiglasse.

Haigla peasissekäigu ees olid ajakirjanikud juba kaamerad statiividele seadnud. Nende vaatevälja ei soovinud Kai ja teised sattuda. John sõitis autoga ümber haigla, leides teise sissepääsu.

Haigla personal väitis, et neile ei ole kedagi toodud ja nemad ei tea midagi. Aga ära nad ka kedagi ei ajanud. Ootesaalis leidis Kai veel teisigi nõutu ilmega inimesi, kes ootasid lähedastega kokkusaamist, ent ei teadnud, mida selleks ette võtta.

Siis helises äkki Johni mobiiltelefon.

«Kus olete?» küsis Veljo teisel pool toru.

«Kus sa oled?» küsis Kai vastu.

«Kuskil laatsaretis.»

Kai võttis Johni telefoni ja sammus sellega infoleti ette, kus ütles inglise keeles kurjalt: «Mis te mulle jama ajate!»

Ootesaali kogunenud rahva seast käis kahin läbi.

«Oodake! Võtke istet. Rahu!» lausus infotöötaja.

Saabus haiglatöötaja, kelle Kai ristis mõttes Tädi Kunksmooriks. Ta juhatas Kai oma kabinetti, tutvustas, et on psühholoogiline nõustaja, ja tegi ettepaneku, et äkki soovib Kai Veljole kirja kirjutada, sest päästetud on stressis.

«Mis jutt see on!» pahandab Kai veel nüüdki tolle ettepaneku peale. «Ma ei taha kirjutada, ma tahan Veljot kätte saada,» teatas ta.

Nõustaja kutsus õe, kes võttis Veljo otsijad sappa ning juhatas nad läbi koridoride labürindi. Iga ukse ees, milleni nad jõudsid, seisis turvatöötaja, kes küsis nende nimesid.

Kui Kai lõpuks Veljo palati uksele jõudis ning sellest sisse astus, nägi ta, kuidas Estonialt päästetud istuvad kõrgetel vooditel, kõlgutavad selle serval jalgu ja räägivad anekdoote. Neil oli lõbus.

«Lõpuks ometi tulite,» lausus Veljo, kui Kaid märkas.

Esiküljekangelane

Hommikul kella viie paiku, veidi rohkem kui ööpäev pärast Estonia uppumist, jõudsid Veljo ja Kai autoga Hasesgardeni tallu. John oli teekonna algul Veljole öelnud: «Ma tahan kogu lugu kuulata, üks ja ainus kord, rohkem mitte.»

John Hases, Dalarna piirkonna suurimaid köögiviljakasvatajaid, oli ärimees, nendib Kai. Ta kandis kohalikule ajalehele ette, et tema tallu saabus Estonialt pääsenu, ning juba ülejärgmisel päeval pärast laevaõnnetust ilmus Södra Dalarnes Tidningi esiküljel Veljo suure fotoga lugu «Ta päästeti surmast Läänemerel». Loost jooksis paaril korral läbi ka Hasesgardeni nimi, mida Kai oletusel talu peremees sooviski – tasuta reklaam ju.

Kui Koltsina vana kõrtsihoone, kus Veljo Juuse elab abikaasa Kai ja nende kahe lapse, tudengist poja ja kooliõpilastest tütrega, jääb öösiti väljas möllava tormi teele, ei ole see tema sõnul just meeldiv. Aga muul ajal see, mis juhtus täna 25 aastat tagasi, elu ei sega, kinnitab ta.