Päästetöötaja ja talupidaja Veljo Juuse kutsus Estonia laevahuku 25. aastapäeva eel kodus laua taha oma lapsed, et koos abikaasa Kaiga rääkida neile üksikasjalikult otsast lõpuni, esimest korda elus, kuidas tal õnnestus tragöödiast pääseda – ja seejärel pääseda ka haiglast. Ta lubas Arteri samuti kuulama.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kell oli õhtul tugevasti üle üheteistkümne, kui Veljo Juuse, veetnud Estonial aega küll baaris istudes, küll esinemisi vaadates, otsustas kajutisse minna ja magama heita. Ta oli mõtetega juba Rootsis, kuhu Kai, tema kallim, oli sõitnud kohe pärast Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetamist varasuvel, et seal talutöödega eluks stardiraha teenida. Nad polnud teineteist näinud ligi kolm kuud.

Veljo neljane kajut 1007 asus Estonia esimesel, kõige alumisel tekil, kahe autoteki all. Seal oli veel üks inimene, aga kes, seda ta ei tea. Kui ta hilisõhtul kajutisse sisenema hakkas, oli too teine reisiline juba magama keeranud.

Ent Veljo, kes toona oli 24, pööras uksel ringi. Sealsamas pikas koridoris, oma kajuti kõrval, sattus ta kokku viie-kuue Viljandimaalt pärit noorega. Nood olid lõbusas tujus, ütlesid Veljole, et mis ta siin all passib, tulgu nendega kaasa viiendale tekile, kus Admirali pubis hakkab peagi esinema Urmas Alender.

Veljo, kes tollal töötas Ida-Virumaal Iisakul väikses autoremonditöökojas, ei olnud teab mis Alenderi fänn, ent otsustas noortega siiski ühes minna. Sest und tal eriti polnud.

Noored leidsid pubis vaba laua, Veljo seadis end sisse ukse kõrval leti ääres kõrgel baaritoolil. Kell 23.51 tellis ta suure Prippsi õlle, mis maksis 40 Eesti krooni ja 80 senti. See kõik on kirjas kassatšekil, mille ta toppis teksapükste taskusse.

Ega õlleklaas letil just kindlalt püsinud, vaid tikkus siia-sinna libisema. Laev kõikus sügistormis, aga mitte nii kõvasti, et oleks pidanud astudes seintelt tuge otsima. Mõned klaasid kukkusid küll baaris põrandale, kuid keegi sellest numbrit ei teinud. Alati tuli teenindaja ja koristas killud ära.

Kui Alender esinemise lõpetas – ja Veljo oli õlle ära joonud –, läks lahti