Priit Pulleritsu kolumn: hurraa, naised said lahti ebaõiglusest!

Caster Semenya oli võidukas mai algusel peetud Teemanliiga etapil Dohas ajaga 1.54,98. FOTO: Nikku/Zumapress.com

Kui Boss ehk legendaarne kümnevõistluse treener Fred Kudu käis 1987. aasta sügisel pärast kergejõustiku MM-võistlusi huvilistele Tartus rääkimas, mida ta Roomas nägi – see oli ju Vene aeg, ega info suurt liikunud –, ei saanud vaikset viisi 800 meetri jooksjana (rekord 1.55,9) jätta pärimata, mis mulje kõvad keskmaamehed talle jätsid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Meeste kohta ta suurt ei rääkinud, aga naiste kohta, mäletan hästi, ütles, et sakslased ja venelased, tollased tugevamad, on Aafrika jooksjatega võrreldes ikka selgelt jämedad. Kogenud treener ilmselt nägi ette, et peagi hakkavad idaeurooplannade asemel staadionijooksudes valitsema Musta Mandri naised.

Oma silmaga Boss seda paraku ei näinud – ta suri aasta hiljem. Kulus veel pea kaks kümnendit, kuni aafriklannad otsustavalt muu maailma konkurentidele kandu hakkasid näitama. Aga mitte sellistena, nagu nägi neid kaheksakümnendate keskel Kudu.

Vaadake kolme aasta taguse Rio de Janeiro olümpia naiste 800 meetri finaali. Need aafriklased, kes seal kolmikvõidu võtsid, olid jõulised ja mehelikud. Kaks noist, Caster Semenya (LAV) ja Francine Niyonsaba (Burundi), said kulla-hõbeda ka eelmistel MM-võistlustel Londonis. Margaret Wambui (Keenia), Rio mängude pronks, jäi MMil neljandaks.

Nüüd Doha MMil ei näe me stardis

27.09.2019 30.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto