Viimastel kuudel on toonud Postimees oma lugejateni juhtumid, kus üksnes ajalehe abiga on olnud võimalik lahendada asutusesisest korralagedust. Need on asutused, kus toimus süsteemseid rikkumisi, mille ohvriks olid kas sealsed töötajad või maksumaksja, kelle raha sihipäraselt ei kasutatud. Tuleb aga välja, et ka siis pole sisemine puhastumine iseenesest mõistetav.
Tänases lehes kirjutame muret tekitavast tõsiasjast, et niinimetatud vilepuhumise ette võtmine on ohtlik – eeskätt seetõttu, et Eesti seadused sedalaadi tegevust sisuliselt ei reguleeri. Tänane lugu keskendubki neile kahele juhtumile: koolipere terroriseerimine Kanepi gümnaasiumis ning euroraha väärkasutamine Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis.
Teadupärast said need kaks lugu ju lahenduse. Kanepis sekkus haridusministeerium ja vahetas välja direktori ning TTÜs alustas ülikool sisejuurdlust. Paraku näib, et sisekaemuse tulemuseks ei pruugi olla rikkumiste tunnistamine ja uuelt lehelt alustamine, vaid vilepuhuja häbimärgistamine ja survestamine.
Doktorant Keegan McBride, kes Postimehele TTÜs toimuvast teada andis, on ülikoolis osakonda vahetanud. Kooli infoturbespetsialist on aga pidanud vajalikuks uusi kolleege hoiatada, sest «see mees on siin valmis vilet puhuma». Nõnda soovitab ta McBride’ile salajast ja tundlikku infot mitte usaldada.
Tegu pole üksnes ühe inimese liigse agarusega, sest rektoraat on esitanud andmekaitse inspektsioonile palve Postimehes avaldatud materjale uurida – kas on toimunud rikkumine seoses isikuandmete loata avaldamisega. On märgiline, et samal ajal on TTÜ kodulehel kättesaadav McBride’i enda isiklik telefoninumber, mida rektor Jaak Aaviksoo ei pidanud vajalikuks kahe mehe sõnumivahetuse kuvatõmmiste juures varjata.
Samasisulise teate on saanud andmekaitse inspektsioon ka Kanepi gümnaasiumilt, sest õpetaja, kes Postimehe poole pöördus, edastas ühtlasi ka osa õpilaste hindeid.
Vilepuhumise dilemma ongi selles, et suurema rikkumise paljastamiseks tuleb esmalt ise kas seadusi või vähemasti asutusesisest korda rikkuda.
Vilepuhumise dilemma ongi selles, et suurema rikkumise paljastamiseks tuleb esmalt ise kas seadusi või vähemasti asutusesisest korda rikkuda.
Mida kummagi loo puhul aga asutused arvesse ei taha võtta, on fakt, et mõlemal juhul pöördusid Postimehega suhelnud inimesed esmalt oma ülemuste poole. Et leida lahendus organisatsiooni seest. Neid ei võetud aga tõsiselt või sooviti probleemi varjata.
Praeguse seaduse juures kaitstakse üksnes korruptsiooniasjadest teadaandjat. Just seekaudu, et vihjeandjat ei tohi selle teo eest ebavõrdselt kohelda. Nii Kanepi gümnaasium kui TTÜ üritavad aga kasutada puudulikku seadust probleemide päevavalgele toojate hirmutamiseks.
Isikuandmete avalikustamine oli vajalik suurema rikkumise paljastamiseks. Paraku on just eeskätt TTÜ juhtumi puhul näha, et järgnenud nädala jooksul on ülikooli juhtkond suunanud oma teraviku vilepuhuja, mitte rikkumiste poole.
Probleem pole aga ju selles, et on inimesi, kes rikkumised avalikkuse ette tõid, vaid need rikkumised ise. On erakordselt kahetsusväärne, kui vigade tunnistamise asemel sellisel teel jätkatakse.
