Martin Kutti: Ukraina astus lõksu

Ukrainian president Volodõmõr Zelenskõi FOTO: SERGEI SUPINSKY/AFP/Scanpix

Ida-Ukraina konflikti puhul on kujunenud normiks see, et vahet pole, millise kokkuleppega tegu, Venemaa sellest niikuinii kinni ei pea. Täpselt nii tuleks suhtuda ka Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri mudelisse, millele Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi oma heakskiidu andis.

Zelenskõi pole teinud saladust sellest, et tema eesmärk on sõda ruttu lõpetada. Eelmisel nädalal ÜROs kõnet pidades avaldas riigipea imestust selle üle, kuidas 21. sajandil lahendab homo sapiens tülisid endiselt üksteist tappes.

Nüüd sõja lõpetamiseks valitud lahendus näeb aga kangesti allaandmise moodi välja. Plaan loodab sinisilmselt Venemaa heale tahtele, vaadates mööda korduvalt kinnitust leidnud reeglist, et Kremlit ei tohi Donbassis usaldada.

Steinmeieri mudel, mida on rahvasuus hakatud kutsuma ka Lavrovi mudeliks, näeb ette kohalike valimiste korraldamist Donetski ja Luganski oblastites ja piirkondadele ajutise eristaatuse andmist valimispäeval. Kui OSCE leiab, et valimised on ausad, siis antaks praegu okupeeritud aladele juba püsiv eristaatus.

Jah, ideaalis peaks selleks ajaks Venemaa väed olema aladelt lahkunud ja alad Ukraina kontrolli all, kuid Venemaa käitumismuster ja Donbassi terroristide liidrite sõnad ei anna põhjust optimismiks.

Märk, et Kreml kokkulepet avasüli tervitab, peaks olema Ukrainale piisav signaal, et tõenäoliselt on kokkulepe Kiievile kahjulik.

31

Aina reaalsem paistab Vladimir Putini soovide täitumine, et kohalike valimistega legitimeeritaks separatistide võim, piirkond jääks Venemaa kontrolli alla ja Ukraina peaks seda ülal. Praeguses seisus valimiste korraldamine võrduks sisuliselt Ida-Ukraina loovutamisega kohalikel valimistel, mis ei saaks oma olemuselt Krimmi libareferendumist palju erineda.

Mida veel saaks Venemaa tahta? Konflikti lõpetamine suuresti nende tingimustel annaks omakorda võimaluse piiri peale viidud lääneriikidel sanktsioonidest taganeda ja naaberriigi suveräänsuse peale rõvedaid klimpe sülitav Venemaa uuesti rahvusvahelises poliitikas mängusõbraks võtta.

Tegu on lõksuga, millesse Ukraina otse sisse jooksis. Märk, et Kreml kokkulepet avasüli tervitab, peaks olema Ukrainale piisav signaal, et tõenäoliselt on kokkulepe Kiievile kahjulik.

Eelkõige Venemaa naabruses elavatele väikeriikidele tekitab õigustatult muret see, et plaani toetavad Euroopa suured, Saksamaa ja Prantsusmaa. Rohkem kui viis aastat on jutustatud solidaarsusest Ukrainaga ja põhimõtetest, mille kohaselt ei aktsepteerita rahvusvahelise õiguse rikkumisi.

Nagu näha, läks vaja vaid survet majandusele, et need põhimõtted suure kaarega aknast välja lendaksid. Prantsusmaa ja Saksamaa on kahtlemata sanktsioonide tõttu ka ise kannatanud, aga kas tõesti piisavalt, et Putini verise režiimi tegudele taas läbi sõrmede vaadata?

Seotud lood
02.10.2019 04.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto