N, 6.10.2022

Kui hõbe hakkab elama

Peeter Laurits arvustab
Peeter Laurits
, kunstnik
Kui hõbe hakkab elama
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Georgia Gardner Gray «Küborgi higi». Mannekeen, rõivad, tennised, küpsetusõli. Muutuvad mõõtmed.
Georgia Gardner Gray «Küborgi higi». Mannekeen, rõivad, tennised, küpsetusõli. Muutuvad mõõtmed. Foto: Karel Koplimets
  • Tallinna Fotokuu teine näitus «Elavhõbe» Kunstihoones
  • Leidobjektid, installatsioonid ja simulaakrumid
  • Rippsild tuleviku ja mineviku vahel
  • Muinasuni ja andmepilved – virtuoosne kunst

Hõbe, täpsemini mõnede hõbedasoolade valgustundlikkus, on olnud fotograafilise protsessi aluseks alates selle leiutamisest ligi 200 aastat tagasi. Fotograafia oma algsel kujul on praeguseks pensionil – hõbeemulsiooniga tegelevad veel ainult mõned üksikud entusiastid – või siis pigem aurustunud. Foto on muutunud digitaalseks ning tunginud kõikjale, meie maailma tajumise viis muutub aina fotograafilisemaks.

Miljardid inimesed käivad ringi nutitelefonidega ja jäädvustavad nendega kõike, mis ette satub. Meie tegemisi jälgivad pidevalt lugematud turva- ja valvekaamerad. Maa satelliidiseire, astronoomilised ja mikrouuringud imevad ennast kõige tähelepanuväärse külge. Google Maps oma kõikjal vuravate fotoautode ja satelliiditoega on loonud kogu planeedist üksikasjaliku 3D-mudeli. Foto on surnud, aga temast on sündinud fotograafiline paralleelreaalsus – virtuaalsus, mis läbistab meie päriselu kõiki aspekte nagu eeterlik aur. Hõbe on muutunud aurustuvaks elavhõbedaks.

Tallinna fotokuu näitus «Elavhõbe» uurib maailma, kus looduse ja tehnoloogia piir on hägustumas.
Tallinna fotokuu näitus «Elavhõbe» uurib maailma, kus looduse ja tehnoloogia piir on hägustumas. Foto: Karel Koplimets

Simon Dybbroe Mølleri visuaalne essee «Elavhõbe» Tallinna Kunstihoones mõtiskleb selle üle, kuidas fotograafia muutumine totaalseks fotograafilisuseks on teisendanud meie maailma ja arusaama mõlemast. Meie muudame meediat ja meedia muudab meid. Optilise läätse iseärasused määravad paljuski seda, kuidas me näeme ja nähtut kirjeldame, vahetu kogemuse osakaal jääb meie elukogemuses aina teisejärgulisemaks.

Andmed ja fetišid

Tallinna fotokuu teine suurnäitus eksponeerib ainult mõnda üksikut fotot. Suuremalt jaolt koosneb ta imelikest objektidest, installatsioonidest ja leidmaterjalist, mis esmapilgul seostuvad fotoga väga kaudselt – fetiši kombel esiletõstetuna avavad aga endi olemuse meie uut moodi andmete töötlemise veidrate trofeedena.

«Elavhõbeda» vaatajat võtab juba trepil vastu Gustave Courbet’ kuulus ja skandaalne maal «L’Origine du Monde» («Maailma päritolu»), mis kujutab naise torsot avatud häbemega esiplaanil. Selle maali hiljutine omanik oli ühtlasi ei keegi muu kui Jacques Lacan isiklikult.

Foto Gustave ­Courbet’ skandaalse maali «Maailma päritolu» reproduktsioonist.
Foto Gustave ­Courbet’ skandaalse maali «Maailma päritolu» reproduktsioonist. Foto: Karel Koplimets

Seinal mõistagi ei ripu mitte originaal, vaid teose reproduktsioon, mis on avatud kunstiraamatuna omakorda raamitud pehmesse polstrisse nagu eksootiline liblikapreparaat. Liblikas on metafoorses seoses avatud raamatuga, mis omakorda riimub paotuvate häbememokkadega ja suumib vaataja hoogsalt keset apla pilgu ja jäädvustamiskire tungilist iseloomu, hüpitab sündide ja surmade müütilisele karussellile.

Kohe Courbet’ kõrval on Heji Shini «Baby 15», tontliku moega sünnitusfoto, mis illustreerib imeilmekalt, kuivõrd jõuliselt on fotograafiline ajastu inimkeha saladusi demüstifitseerinud. Me vaatame röntgenikiirtega läbi liha, sondid pääsevad meie sisemuses kõikjale, tomograafid koostavad meist kolmemõõtmelisi mudeleid ning Lennart Nilssonist alates oskame me in situ jälgida kogu inimese tekkimise müsteeriumi, alates munaraku küpsemisest, spermatosoidide trügimisest ja eostumisest kuni loote lahkumiseni emakojast.

Identiteedid voolavad – näitus «Elavhõbe» kunstihoones.
Identiteedid voolavad – näitus «Elavhõbe» kunstihoones. Foto: Karel Koplimets

Peaaegu kõik tänapäevased imed – lendavad vaibad, televisioonid, omnifonid, hüper­skoobid, intervõrgud ja isejooksvad saapad – on pärit šamaanide ja triksterite tööriistakastist. Need on kunagiste immateriaalsete funktsioonide edasi arendatud ja materialiseeritud proteesid. Kõik me teame muinasjutumotiivi silmade peast koukimisest ja kusagile mujale saatmisest. Kui jätta kõrvale Suure Paugu lööklainele järele kihutamine orbitaalsetel raadioteleskoopidel, siis kõige suurejoonelisemaks soorituseks selles vallas on Apollo 17 meeskonna tehtud «Sinine marmorkuul», esimene täissuuruses foto meie planeedist. See on kõige hõlmavam selfie, millega inimkond siiani hakkama on saanud, ühtlasi reprodutseerituim kujutis inimajaloos.

«Elavhõbe» on niivõrd põnev ja inspireeriv, et seal võib ringi jalutada palju kordi ja leida aina uusi seoseid.

Tavaliselt eksponeeritakse seda pilti nii, et Antarktika on allpool, nagu geograafilistel kaartidel tavaks on saanud. Tegelikult nägid astronaudid koduplaneeti, «jalad ülespidi». Avakosmose kaaluta olekus võib kõike vaadata mistahes nurga alt. Peaaegu sama kehtib ka tänapäevases desorienteeritud meediaruumis. Muuseas, ka põlis-Austraalia šamanistlikel maalidel puudub horisont. Maalingut kandvat eukalüptikoore tükki võis keerata igas suunas, sest muinas­und ehk dreamtime’i kujutati selles traditsioonis kartograafilisel moel. Ka Tallinna Kunstihoones näitab Simon Møller meile ritta seatuna ka nelja «Sinist marmorkuuli», igat järgmist pildiruutu 90 kraadi võrra keerates.

Virtuoosne näitus

Selle näituse materjal on korraldatud pisut nagu loodusloomuuseumis või veidruste kabinetis hästi läbimõeldud ja komponeeritud seiklusliku tee konnana. Järgemööda antakse sõna tänase virtuaalmaailma mitmesugustele ilmingutele: tööstusliku põllumajanduse põhupallidele, mis katavad maastikke hajusate pikslitena; kummituslikele higistavatele mannekeenidele ja uute meediate andmemustritele. Sellel näitusel võib kujutleda ennast rippsillal kujuteldava mineviku ja digitaalse tuleviku vahel.

Higistavad mannekeenid võivad näitusekülastajas mõnusat kõhedust tekitada.
Higistavad mannekeenid võivad näitusekülastajas mõnusat kõhedust tekitada. Foto: Karel Koplimets

Pean tunnistama, et olen kontseptuaalse kunsti suhtes äärmiselt valiv. Mistahes kunsti puhul, olgu see kujutav kunst, film, muusika või gastronoomia, on virtuoossus minu jaoks väga oluline komponent. Kui kontseptuaalne teos ei suuda mõtelda ja peegeldada nii, et mul ihukarvad püsti tõusevad, ei ole mul sellega asja. Simon Dybbroe Møller on aga erakordselt hõrk mõtleja. Näitus «Elavhõbe» on niivõrd põnev ja inspireeriv visuaalne essee, et seal võib ringi jalutada palju kordi ja leida aina uusi seoseid, nalju ja naudinguid. Ja seda tulekski fotokuu kestel korduvalt teha.

Keskmisest suurem välgumihkel näitusel «Elavhõbe». Kus on hiiglane, kes sellega suitsu süütab?
Keskmisest suurem välgumihkel näitusel «Elavhõbe». Kus on hiiglane, kes sellega suitsu süütab? Foto: Karel Koplimets

«Elavhõbe» – Simon Dybbroe Mølleri visuaalne essee

Tallinna Kunstihoones 17. novembrini

Kuraator: Post Brothers

Kunstnikud: Thomas Bayrle, Nina Beier, Alexandra Bircken, Georgia Gardner Gray, Edith Karlson, Elke Krystufek, Jochen Lempert, John Miller, Rait Prääts, Heji Shin, Sung Tieu, Sophus Tromholt, Andrew Norman Wilson jt

Märksõnad
Tagasi üles