Samal ajal kui Euroopa Komisjoni energiavoliniku kandidaat Kadri Simson Euroopa Parlamendi komitee ees teravatele küsimustele vastas – muuhulgas Eesti põlevkivi kasutamise kohta –, tegi Jüri Ratase valitsus talle katet ja toetas Euroopa kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2050.
Mäletatavasti oli Eesti alles tänavu juunis Euroopa Liidu valitsusjuhtide tippkohtumisel koos Tšehhi, Ungari ja Poolaga üks neist, kes tõkestasid Euroopa Liidu kliimaeesmärkide kinnitamist. Et Eesti Euroopa Liidu kliimaambitsiooniga lõpuks kaasa otsustas minna, on selles kontekstis tervitatav.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimehe Mart Helme sõnul sündis valitsuse üksmeelne otsus «väga raskete ja teravate läbirääkimiste tulemustena». Valitsuserakondadest on just EKRE see olnud, kes on seni võitlusesse kliimamuutustega külmalt suhtunud, nüüd aga andis üllataval kombel järele. Kompromissina lisati jah-otsuse juurde mitmesuguseid tingimusi, eelkõige, et kui jõutakse mingite kliimamaksudeni, on igal riigil endal õigus otsustada, kas neid kehtestada või mitte.
Nüüd on järgmine ja palju tähtsam küsimus, mida kavatseb Eesti teha selleks, et seatud eesmärk ka päriselt saavutada. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse hinnangul on selleks vaja ainuüksi järgmisel kümnendi igal aastal investeerida neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust (umbes miljard eurot). Meenutagem siinkohal, mis on saanud näiteks teadusrahastusest.
Nõnda ei saa üle ega ümber üleminekutoetustest, mille üle kohe algatada kogu Euroopa Liitu hõlmav arutelu. Rahastamist vajab näiteks plaan raudteed elektrifitseerida või ka elumajad energiatõhusamaks ehitada.
2050. aasta on siiski mugavalt kaugel, mistõttu ei saa ei seda ega paari järgmistki valitsust nende eesmärkide asjus vastutusele võtta.
Mõttekoht on samuti, kuidas hakkavad ühte jalga käima kliimaneutraalsuse plaan ja kavandatav põlevkiviõli eelrafineerimise tehas. Viimane annaks küll tööd sadadele Ida-Virumaa kaevuritele, kuid ambitsioonikale heitmete vähendamise plaanile jääks see jalgu. Rääkimata tehase maksumusest, mis oleks hinnanguliselt 600 miljonit eurot.
Keskkonnaministri Rene Koka sõnul on üks võimalus lõpetada põlevkivitehase tegevus enne 2050. aastat, ent on raske uskuda, et niivõrd mastaapne investeering vaid teatud ajaks oleks ka majanduslikult mõttekas.
Siiski tuleb jällegi märkida, et võrreldes nii mõnegi teise Euroopa Liidu riigiga on Eesti tegutsenud küllaltki realistlikult. Oleme üks vähestest liikmesriikidest, kes on juba senised taastuvenergiaeesmärgid saavutanud.
2050. aasta on siiski mugavalt kaugel, mistõttu ei saa ei seda ega paari järgmistki valitsust nende eesmärkide asjus vastutusele võtta. Kas valitsuse kavatsused on siirad, on seega veel vara öelda.
Ometi on veel suve lõpuski nähtava üksmeeleta tegutsenud valitsus suutnud kokku leppida. Tunduvalt raskem ülesanne ootab aga ees veel sel kuul, kui on vaja jõuda üksmeelele riigi peaprokuröri isikus.
