Sisukord
AK
Postimees
05.10.2019
Eesti
Mis juhtus Utoopia külas tegelikult?
Aasta lõpus sünnitajad on endiselt hädas (14)
Majandus
Swedbank ja Eesti on nagu yin ja yang (3)
Välisinvestorid müüvad meie aktsiaid (2)
Välismaa
Trump kasutas diplomaate Zelenskõi mõjutamiseks (1)
Albaania ootab ELilt abi demokraatia ehitamisel
Arvamus
Juhtkiri: üheksa korda mõõda… (3)
Bretty Sarapuu: Eesti klantspildi taga mädaneb (38)
Väljateenitud hõbemedal
Kahe tera vahel (2)
Rahumeelne riigipea
Swedbanki kodukoristaja (1)
Sport
PM Dohas. Julge, põnev ja keeruline teekond maailma tippu
Taavi Libe kolumn: kergejõustik vaagub õõnsate vilede ja tulede varjus hinge (1)
PM Walesis. Rallisõitjad pole WRC muudatustega rahul
Kliima
Kliima kõrval on meil käsil veel kolm kriisi (6)
Merendus
Eestlased magasid elektripaatide turu võidujooksu stardi maha
AK
Bruce Springsteen – poproki esiprole
Andres Herkel: Mahatma Gandhi, võimalik ainult Indias (1)
Tallinn 800: massimeedia keskaja moodi
EKI keelekool: miks kannavad naised läbivalt vaid pükse?
Suurest kunstist ja spermaloikudest
Milleks Achilleusele see kand?
Sõitis nelja hiirega kuningalossi ette
Nädala plaat: kantrimehe ootamatu kitarri-süntpop- postapokalüpsis
Mesikäpa juhtkiri: Albaania tippkohtumine nihutas maailma jõujooni
Mesikäpp. Mimmu blogi: mida naised mehelt voodis ootavad
Mesikäpp. Jõulud tulevad – tee mehaaniline part!
Arter
Andres Tarand: seda ma küll ei mäleta, et suurriikidel oleks eesotsas olnud sellised lollpead (105)
Ikka see eestlaseks olemise asi (5)
Kõigi maade vanamehed, ühinege!
Eestlanna viis maailma metropolides kokku kalli kunsti ja kuulsad kompaniid
Alasti rahvas, tasuta baarid ja totaalne vabadus (13)
Kirgi küttev kunstiriitus (1)
Kulgemise valu ja võlu
Tordimoele meeldib mini
Sõbranna eksperiment: kas romantismiajastu naine jääb tänapäeva Tallinnas hätta?
100 kilovatti õnne. Mootorratas, mis tekitab sõltuvust. Hooaja viimane sõiduproov
Meid ähvardavad kosmosepommid (3)

Tallinn 800: massimeedia keskaja moodi

4 min lugemist
Kohtu 4 hiliskeskaegne võremärkide valmistamiseks mõeldud valuvorm on üks väheseid tõendeid, et palverännumärkide kõrval kandsid ka tallinlased vahel ilmaliku tähendusega märgikesi. Mida võre selle leiu puhul sümboliseerib, on veel lahtine. FOTO: Tallinna Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tlm 25356: 66; Foto: Andrus Anderson

Keskaegse massilise tarbimiskultuuri võrdkujuks võib pidada rohkelt mitmekülgseid tähendusi kandvaid tinavalu vorme, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Meie argipäeva ümbritseb pea kõikjal infost üleküllastunud keskkond – plinkivad tekstid ja kirevad pildid hajutavad inimese tähelepanu nii koduseinte vahel kui ka avalikus ruumis, olgu selleks siis nutiseadmed või suured reklaamstendid. Massi- ja sotsiaalmeedia pealetung on sedavõrd jõuline, et aina enam õhatakse endiste aegade järele, kui igasugune tühi-tähi ei surunud uksest-aknast vägisi sisse. Igatsus endisaja rahu järele võib siiski olla petlik, sest vajadus massidele teavet edastada või oma sõnumit peale suruda on sama vana kui inimühiskond, ainult meetodid on tehnoloogia arenedes aina kavalamaks muutunud. Sestap pole põhjust arvata, nagu polnuks keskaja inimene hõlpsalt paljundatavate sõnumitega tuttav.

Massimeedia alguseks loetakse sageli trükipressi leiutamist 15. sajandi keskpaigas – see tagas kirjasõna kiire leviku ajas ja ruumis. Trükkimine viis tõepoolest massikommunikatsiooni uuele tasemele, kuid märksa vähem osutatakse sellele, et Johannes Gutenbergi leiutis ei tekkinud tühjale kohale – juba ammu enne teda olid olemas viisid, kuidas ilmalike ja vaimulike kujutiste hulka vähese vaevaga mitmekordistada. Gutenberg, kes enne trükikoja asutamist töötas kullassepana, oskas lihtsalt oma varasema ameti oskusteavet rakendades jõuda uue, kristlikku maailma pöördeliselt muutva tehnilise lahenduseni.

Nimelt tuleb Gutenbergi vaimusünnitise alget otsida hiliskeskaegses Euroopas juba ammu tuntud valuvormidest, aga ka 15. sajandil oma populaarsuse tipul olnud pressvormidest, mille olulisim valmistuskoht asus just trükikunsti leiutaja­ kodulinnas Mainzis. Kullassepa ja graveerijana oli Gutenbergil vahetu kokkupuude mõlemaga ning ilmselt valmis tema kätetööna nii mõnigi graveeritud kiviplaat, mille abil valati sadu ja tuhandeid odavaid tinasuveniire suurte palverännukeskuste tarbeks – vormi pinnale filigraanselt graveeritud kujutisest sai korraliku valu puhul esteetiliselt nauditav ja detailirohke propagandapilt. 13. sajandi Tallinna arheoloogilises aineses esindab seda meediumit üks Lõuna-Prantsusmaalt pärit metallsuveniir, Rocamadouri palverännumärk.

Tallinna linna tekke aastasada on just see periood, mil ammusest ajast1 tuntud tinasulamist ehete ja märkide valmistamises toimus arenguhüpe. Põhjus peitub uute tinamaagimaardlate avastamises Saksi- ja Böömimaal 13. sajandi algupoolel. See muutis seni suhteliselt kalli tooraine taskukohasemaks ning andis Magdeburgi ja Nürnbergi vahelisel alal juba varasemast tuntud peenvalutööstusele uue õitsengu. Sellega kaasnes sama aastasaja keskpaiku mitu olulist muutust, mille mõju ei piirdunud ainult Saksamaaga.

Nii tõi odavnenud tina enesega kaasa märkimisväärselt suurema tootevaliku: palverännusuveniiride ja muude, ennekõike elitaarsete tarbeesemete (nt taskupeeglid, küünlajalad) kõrval hakati tohututes kogustes valama odavaid ehteid ning rõivadetaile, alates nahkvöösid ja -kotte kaunistanud kümnetest ilunaastudest ning lõpetades riidehaakidega. Osaval meistril ei olnud keeruline nõudlusele vastu tulla, sest hõlpsalt töödeldav tinasulam võimaldas kivist valuvormis valada sadu vidinaid päevas.

Ent tinasulamist esemete masstootmine omakorda soodustas tootmisprotsessi parandamist, mis viis valuvormide täiustamise ehk täiendavate õhukanalite lisamiseni ning kahe-kolmeosaliste valuvormide kõrval kuni kaheksaosaliste komposiitvormide valmistamiseni – innovatsioon, mille lähtekohaks peetakse ülalmainitud Magdeburgi.

Kuidas suhestub Tallinna arheoloogiline aines nende arengutega? Meie keskaegsete valuvormide arv on küll võrdlemisi väike – kõigest veerandsada eksemplari –, kuid sellegipoolest piisavalt esinduslik, et anda aimu üldistest suundumustest.2 Kui valuvormidele lisada ka üksikud säilinud tinasulamist esemed, siis avaneb päris mitmekülgne vaade linna algusaegade ehte- ja rõivakultuurile.

Raekoja platsilt leitud 13. sajandi lõpu sõle ja vöö- või riidenaastu valmistamiseks mõeldud valuvorm. Sõlekujutisel võib hoomata tekstikatket A[VE MARIA]-st – tegu on tüüpilise 13.–14. sajandi sõlevormiga, mida kohtab Inglismaast Liivimaani FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 4061: 2333; Foto: Jaana Ratas

Kindel on, et 13. sajandi hansalinn ei jäänud puutumata toonastest arengutest. Vastupidi, sarnaselt teiste hansaregiooni keskustega võib öelda, et Magdeburgist lähtunud uuendused jõudsid kas otse või vahendajate kaudu kiiresti Läänemere kallastele, sest sealt tuttavaid sõlevaluvorme, aga ka ehteid leidub kõikjal. Selle taga võis olla mitu ajendit. Ühest küljest oletatakse, et Magdeburgis või selle läheduses tegutsesid valuvormide tegemisele spetsialiseerunud käsitöölised, kelle tooteid müüdi suurtel, ülepiirkondlikel turgudel – sedasi kulges „tehnoloogiaülekanne“ algkohast perifeeriasse ka teiste tehniliste uuenduste, mitte ainult valuvormide puhul.

13. sajandi lõpu komposiitvaluvormi leid Sauna tänavalt viitab, et Kesk-Euroopa valamistehnilised uuendused jõudsid kiiresti suurtest käsitöökeskustest läänekristliku maailma äärealale. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 6332: 483; Foto: Jaana Ratas

Teiselt poolt on aga välja pakutud, et lihtsamate pisiesemete valamisele pühendunud käsitöölised olid sageli rändmeistrid, kes läbisid tulu teenimiseks pikki vahemaid. Nii ei ole ka Tallinna puhul välistatud, et mõni Magdeburgi lähikonnast pärit meistrimees siia jõudis. Vähemalt on juba 13. sajandi lõpukümnenditel Sauna tänaval kasutatud komposiitvaluvormi, milles valmistatud tina ja plii segust hõbedaselt sillerdavad ripatsid olid ühtmoodi moekad nii siin kui ka seal. Kas intensiivsete kasutusjälgedega Sauna tänava valuvormiga valatud vidinad jõudsid vaid Tallinna turule, jääb muidugi alatiseks teadmata.

Miniatuurseid kirveid kanti 10.–13. sajandi vahel amuleti või märgina Ungarist Skandinaaviani, see Pärnu mnt 33jj kaevandist saadud valuvorm kuulub juba selle esemeliigi hääbumise aega, hiliskeskaega. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7575: 772; Foto: Jaana Ratas

Niisiis võib alates 13. sajandist valmistatud lihtsaid tinasulamist ehteid ja rõivadetaile nimetada omaaegse tarbimiskultuuri masstooteiks, mille vähese säilimise põhjuseks on materjali korduv taaskasutus: tarbetuks muutunud esemeist valati tavaliselt uued, muutunud moele sobivamad asjad. Seetõttu on 13.–14. sajandi Tallinna puhul valatud tarbeesemete massimeedialist aspekti raske hoomata, kuid asjadel kasutatud sõnade ja sümbolite näol oli see kahtlemata olemas. Kindlasti ei piirdunud oma veendumuste või vagaduse näitamine ainult palverännumärkide kinnitamisega rõivaile, vaid nagu mõned hiliskeskaegsed valuvormid osutavad, võis sõnum olla mitmekülgsem. Et saada teada, mis selliste massiliselt paljundatud märkide taga peitub, tuleb säilinud kiviplaatidest üksjagu kaugemale vaadata.

Kohtu 4 hiliskeskaegne võremärkide valmistamiseks mõeldud valuvorm on üks väheseid tõendeid, et palverännumärkide kõrval kandsid ka tallinlased vahel ilmaliku tähendusega märgikesi. Mida võre selle leiu puhul sümboliseerib, on veel lahtine. FOTO: Tallinna Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tlm 25356: 66; Foto: Andrus Anderson

1       Eesti arheoloogilise ainese osas vt nt Ragnar Saage, Sebastian K. T. S. Wärmländer, Metal residues in 5th c. BCE –13th c. CE Estonian tools for non-ferrous metal casting. – Journal of Archaeological Science: Reports, 19 (2018), lk 35–51. https://doi.org/10.1016/j.jasrep.2018.01.015

2       Info avaldamiseks esitatud artiklist Ragnar Saage, Erki Russow, Urban casting tools as evidence for transfer of technology across the Baltic Sea in 13th–17th century Estonia.

Seotud lood
04.10.2019 07.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto