Sisukord
Sport
Postimees
05.10.2019
Eesti
Mis juhtus Utoopia külas tegelikult?
Aasta lõpus sünnitajad on endiselt hädas (14)
Majandus
Swedbank ja Eesti on nagu yin ja yang (3)
Välisinvestorid müüvad meie aktsiaid (2)
Välismaa
Trump kasutas diplomaate Zelenskõi mõjutamiseks (1)
Albaania ootab ELilt abi demokraatia ehitamisel
Arvamus
Juhtkiri: üheksa korda mõõda… (3)
Bretty Sarapuu: Eesti klantspildi taga mädaneb (38)
Väljateenitud hõbemedal
Kahe tera vahel (2)
Rahumeelne riigipea
Swedbanki kodukoristaja (1)
Sport
PM Dohas. Julge, põnev ja keeruline teekond maailma tippu
Taavi Libe kolumn: kergejõustik vaagub õõnsate vilede ja tulede varjus hinge (1)
PM Walesis. Rallisõitjad pole WRC muudatustega rahul
Kliima
Kliima kõrval on meil käsil veel kolm kriisi (6)
Merendus
Eestlased magasid elektripaatide turu võidujooksu stardi maha
AK
Bruce Springsteen – poproki esiprole
Andres Herkel: Mahatma Gandhi, võimalik ainult Indias (1)
Tallinn 800: massimeedia keskaja moodi
EKI keelekool: miks kannavad naised läbivalt vaid pükse?
Suurest kunstist ja spermaloikudest
Milleks Achilleusele see kand?
Sõitis nelja hiirega kuningalossi ette
Nädala plaat: kantrimehe ootamatu kitarri-süntpop- postapokalüpsis
Mesikäpa juhtkiri: Albaania tippkohtumine nihutas maailma jõujooni
Mesikäpp. Mimmu blogi: mida naised mehelt voodis ootavad
Mesikäpp. Jõulud tulevad – tee mehaaniline part!
Arter
Andres Tarand: seda ma küll ei mäleta, et suurriikidel oleks eesotsas olnud sellised lollpead (105)
Ikka see eestlaseks olemise asi (5)
Kõigi maade vanamehed, ühinege!
Eestlanna viis maailma metropolides kokku kalli kunsti ja kuulsad kompaniid
Alasti rahvas, tasuta baarid ja totaalne vabadus (13)
Kirgi küttev kunstiriitus (1)
Kulgemise valu ja võlu
Tordimoele meeldib mini
Sõbranna eksperiment: kas romantismiajastu naine jääb tänapäeva Tallinnas hätta?
100 kilovatti õnne. Mootorratas, mis tekitab sõltuvust. Hooaja viimane sõiduproov
Meid ähvardavad kosmosepommid (3)
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Taavi Libe kolumn: kergejõustik vaagub õõnsate vilede ja tulede varjus hinge

3 min lugemist
Valgusõu Khalifa staadionil. FOTO: VALDRIN XHEMAJ/EPA

Nostalgia on mõnus tunne. Mind haaras viimaste aastate tugevaim nostalgiasööst neljapäeva hilisõhtul, kui värisevate kätega sisestasin kümnevõistluse punktikalkulaatorisse 1500 meetri jooksu võimalikke aegu ning rehkendasin peas Maicel Uibo hõbedavõiduga lõppenud jõuproovi toona veel spekulatiivseid lõpplahendusi. Paitavalt pehme tunne ronis sisemusse, kui meenus sarnane tegevus paarikümne aasta tagant, kui kapsaks lapatud punktiraamat Erki Noole tiitlivõistluste ajal kõvasti vatti sai.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nostalgia on mõnus tunne… aga ühtlasi innovatsiooni surm. Tõkkejooksus napilt finaali ukse taha jäänud Rasmus Mägi sõnastas võistluse järel Õhtulehele antud intervjuus nii valusa vaatepunkti, et tema julgus üllatas mind sügavalt. «Isegi imestan, et praegu on minu elukutse ringiratast joosta ja tõketest üle saada. Kusjuures alguspunkt on peaaegu samas kohas, kus finiš. Jõuad lõppu, aga oled alguses tagasi.» Mägi filosofeeris läbi huumoriprisma, aga tuleb ilmselt tõdeda, et aina suurem osa rahvast näebki kergejõustikku just niimoodi.

Doha MM on publiku mõttes häving. Meeste 100 meetri jooksu finaali tausta ehtis kolmveerandi ulatuses tühi tribüün. Õhtuses programmis peetud kümnevõistluses otsis režissöör pidevalt eestlastest kaasaelajaid. Seejuures pole Kataris ju mingisugust Eesti fänniarmeed. Peamiselt teistest koondise liikmetest ning spordifunktsionääridest koosnev eestlaste seltskond oli lihtsalt ainus tribüünidel vähegi organiseerunud grupp. Kergejõustiku pealtvaataja on tõsiusklik fanatt. Imelik nohik, kes ajab näpuga järge arvude jadas, mis pealiskaudsemale jälgijale on sama krüptiline kui arvutiprogrammi koodijupp.

Inimestel puudub kergejõustikualadega isiklik suhe. Kui hääbub suhe, siis hääbub ka huvi. Mäletan vähem kui kümnenditaguseid vihaseid arutelusid teemal, kas eestlane suudab kangelaseks pidada tipptasemel ekstreemsportlast. Kelly Sildaru on sellele küsimusele ammu vastuse andnud, aga vaatame tõele näkku – eestlasi, kes sõidavad suuskade või lumelauaga mäest alla, on igal aastal sadu, kui mitte tuhandeid kordi rohkem kui neid, kes heidavad ketast või hüppavad kaugust. Või milleks nii keeruliseks minna? Nüüdseks poole sajandi vanune massiline sörkimiskultuur on jooksmise sisuliselt tapnud. Viimase aasta jooksul maratoni lõpetanute hulk on ilmselt suurem kui nende inimeste arv, kes on tõeliselt pingutades jooksnud aja peale 400 meetrit.

04.10.2019 07.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto