On öeldud, et kui mitut keelt inimene valdab, nii mitu elu tal on. Meie väikeses keeleruumis on võõrkeelte oskus mitmes muuski mõttes elementaarne, sest meil pole iialgi suurte keelte ja rahvaste jõudlust teha suur osa maailma tarkusest oma keeles kättesaadavaks.
Nõnda on ka elementaarne, et Eesti kõrgkoolis puutub üliõpilane juba bakalaureuseõppes kokku võõrkeelse erialakirjandusega. Kuid last ei tohi koos pesuveega välja visata – just oma väiksusest ja võimete piiratusest teadlikuna peame tegema kõik endast oleneva, et eestikeelne teadus-, haridus- ja erialakeel oleksid esindatud kõikjal, kus vähegi võimalik, ning üliõpilastel peab olema kohustus ja võimalus olla selles kodus. Lõppude lõpuks peame suutma teha ja selgitada maailmaklassi teadust ka oma emakeeles.
See eeldab eestikeelset õpet. Praegu kehtiv keeleseadus näeb ette, et haridus loetakse omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst toimub eesti keeles. Märgid näitavad aga, et ülikoolid on hakanud seda oma huvides ära kasutama.
Kui 2013. aastal hakkas kehtima ülikooliseaduse muudatus – eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õppijatelt ei tohtinud enam õppemaksu võtta –, muudeti kakskeelsed õppekavad ingliskeelseks. Põhjus lihtne: ülikoolid vajasid lisasissetulekut. Ühtlasi läks vett vedama seaduseandjate soov suurendada eestikeelse kõrghariduse kandepinda. Toimus hoopis vastupidine: algas ingliskeelse õppe levik Eesti kõrgkoolides – ikka selleks, et meelitada välisüliõpilasi ja saada neilt õppemaksu.
Nüüd on aga näha, et ülikoolid on hakanud ka eestikeelseid õppekavasid keeleseaduse varjus üha ingliskeelsemaks muutma, kahandades eestikeelse õppe mahu lubatud miinimumi – 60 protsendini. Seejuures on oluline märkida: väga raske on üheselt mõõta, mida tähendab 60 protsenti õppekavast. Nimelt ei mõõda eestikeelse õppetöö protsenti otseselt keegi ja nii on õppekavajuhtidel võimalik kohustuslikku mahtu tõlgendada isemoodi.
Millal tõmmata veel pidurit eesti keele kadumisele kõrgharidusest, kui mitte nüüd, väärika juubeli künnisel?
Tegemist on järgmise sammuga hiiliva ingliskeelestumise poole. Haridus- ja teadusminister viitab seejuures vajadusele konkureerida Aasia ja Ameerika kõrgkoolidega, kuid ei täpsusta, mis laadi konkurentsist jutt käib. Kas tõesti saavad eesti tudengid paremat haridust, kui eesti õppejõud loevad neile ainet endale võõras keeles, või konkureeritakse ikka nendesamade välistudengite toodava õppemaksu pärast? Kahtlustada võib viimast.
Iseenesest ei ole Eesti probleem ainulaadne. Näiteks on ülikoolide üleminek inglise keelele probleem ka Madalmaades, kus hiljuti saadeti parlamenti eelnõu hollandikeelse kõrghariduse kaitseks. Peaks see vastu võetama, pandaks ülikoolidele kohustus õpetada välistudengitele hollandi keelt.
Ehk oleks see – iseenesest võrdlemisi elementaarne samm – hea eeskuju meilegi? Igatahes oleks see ilus viis, kuidas tähistada 1. detsembril saja aasta möödumist eestikeelse kõrghariduse sünnist. Millal tõmmata veel pidurit eesti keele kadumisele kõrgharidusest, kui mitte nüüd, väärika juubeli künnisel?
