E, 26.09.2022

Saja-aastane, kes vaatas maailma läbi eluterve prisma

Karin Allik
, teatrikriitik
Saja-aastane, kes vaatas maailma läbi eluterve prisma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ringo Ramuli lavastuses «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» mängib peaosalist
Aarne Soro, fotol koos näitlejate Luule Komissarovi ja Andres Tabuniga. 
Ringo Ramuli lavastuses «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» mängib peaosalist Aarne Soro, fotol koos näitlejate Luule Komissarovi ja Andres Tabuniga. Foto: Siim Vahur

Kui püüda võtta kokku viimase saja aasta ajaloosündmusi, koondada ühte teosesse Stalinid, Trumanid ja Mao Tse-tungid, ei tõota lugu värvuda just helgetesse toonidesse. Ent kui seda teeb esmalt Jonas Jonasson ning siis temast inspireerituna Ringo Ramul ja Priit Põldma, kujuneb nutuloost hoopis elujaatuse manifest. Miks nii?

Hiljuti kuulsin kõnelemas rahvusvahelise haardega läti päritolu lavastajat Yana Rossi, kes võttis ettekandes teemaks oma ida ja lääne vahel pendeldava teatritöö. Õpetades välja tulevasi teatritegijaid põhjamaises Soomes, mida tihtipeale demokraatia ja tolerantsuse kantsina tajume, pani teda hämmastama üks paradoksaalne tõik.

Nimelt on igati salliv ja arvestav ühiskondlik mentaliteet tõuganud noored kunstnikud äärmusesse, sigitanud neisse loomelendu halvava hirmu kellegi solvamise ees. Iga viimsegi detaili poliitilise korrektsuse raamides läbikaalutlemine on kaasa toonud sisuliselt enesetsensuuri.

Märksõnad
Tagasi üles