Sisukord
Kultuur
Postimees

Alanud on Paavo Järvi ajastu

6 min lugemist
  • Zürichi orkestri peadirigenti peetakse mõjukamaks kui sealset linnapead
  • Paavo Järvile on 150-aastase kollektiiviga liitumine tähtis
  • Ametisse pühitsemise kontsert oli üllatava kavaga, aga vastuvõtt oli suurepärane
  • Zürichi orkestri peadirigendiks olemine pole lihtne, sest publik on nõudlik
Paavo Järvi Tonhalle orkestri ees.  FOTO: Gaëtan Bally

Fraasi «Paavos Life» ehk «Paavo elu» võib lugeda finantsteenuseid ja kindlustust pakkuva firma SwissLife reklaamilt – nii tähistab väärika ajalooga Šveitsi ettevõte Paavo Järvi saamist Tonhalle orkestri peadirigendiks ja muusikajuhiks.

Väidetavalt on Zürichi orkestri peadirigent mõjukam amet kui sealse linnapea oma, sest maailma parimate – neid loetakse kokku vähem kui kümme ja selles rivis on näiteks nii Viini kui ka Berliini Filharmoonikud – sekka kuuluv orkester on linna au ja uhkus. Linn aga omakorda on üks maailma juhtivaid finantskeskusi. Kui Paavo Järvilt sellele väitele kommentaari küsida, jääb ta tagasihoidlikuks, öeldes: «Vaatame, mis saab.» Ent tema silmis helgib kelmikas säde.

Kindel on, et Paavo Järvile on 150-aastase kollektiiviga liitumine tähtis. «See on üks maailma parimaid orkestreid, nad on vägevad. Olen väga õnnelik. Mu unistus on saamas tõeks,» teatab Paavo Järvi rahulolevalt pärast edukat – publiku aplaus oli tugev ja pikk – esimest kontserti vastses ametis.

Et Paavo Järvi peadirigendiks saamine on orkestrile, aga ka sealses kultuuriruumis suursündmus, kinnitas oktoobri alguses toimunud kontsertidel viibinud ajakirjanike hulk, neid oli paarikümne ringis. 2. oktoobril kontserdi kandis üle Mezzo, paar päeva hiljem näidati salvestust ka Šveitsi televisioonis. Kusjuures 13. oktoobril näeb Šveitsis uut dokumentaalfilmi Paavo Järvist.

Paavo Järvi tunneb end vabalt mitte ainult orkestri ees, vaid ka meediaga suheldes, sealjuures sotsiaalmeedias – tema Instagrami kontot jälgib üle 23 600 inimese, Facebookis on tal 13 160 ja Twitteris 25 200 fänni.

Muusikaajakirjanike-kriitikutega kohtumisel jätkub Järvil kõigile tähelepanu, ta viskab nalja, poseerib fotode jaoks, ta on igati kohal, sest teab, et mida meeldivama emotsiooniga tema vestluskaaslased Zürichist lahkuvad, seda parem talle. Sest Zürichi orkestri peadirigendiks olemine pole lihtne ülesanne – publikuks on teadlikud, kuid pigem konservatiivse maitsega inimesed, kes on harjunud parimaga ja teavad, mida tahavad. «Nad on nõudlikud,» lausub Järvi.

Rahvusvaline ajakirjanike seltskond ja Paavo Järvi tutvumas renoveerimisel oleva kontserdimajaga.  FOTO: Alberto Venzago

Eelmise peadirigendi ametiaeg piirdus nelja aastaga, see-eest üle-eelmine oli ametis 19 aastat. Paavo Järvi leping on sõlmitud viieks aastaks ja kontraht näeb ette, et Zürichi orkestriga peab ta veetma aastas 14 nädalat. «Eks ta natuke tihe ole, aga põnev on ka,» nendib Järvi, kelle käe all tegutseb peale Tonhalle veel Jaapani NHK Sümfooniaorkester, ta on ka Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kunstiline juht ning peadirigent. Järvi südameorkester on aga endiselt Eesti Festivaliorkester.

Ent Paavo Järvi ei ole ainult Tonhalle peadirigent, vaid ka muusikajuht ja just see viimane tiitel annab talle võimaluse rääkida kaasa kogu orkestri tegevuses, muu hulgas on temal lõplik sõna, mis teoseid kavva võetakse ja keda dirigendipulti kutsutakse. See on suur vastutus, aga veelgi suurem võimalus. «Ja siin on mul ka väga head partnerid, nad on auahned nagu mina,» tunnistab Järvi.

Aga kuidas valib dirigent endale orkestri ja vastupidi? «See on nagu partneri valimine elus. Kui sa tunned, et on mingisugune side, ühine energia, räägite sama keelt, siis on eeldus koostööks loodud,» vastab Paavo Järvi, lisades, et kõigepealt peab olema mõlemapoolne huvi.

Kuigi orkester tegi Järvile ettepaneku alustada läbirääkimisi peadirigendi koha üle kohe pärast esimest kontserti, kestis üksteise katsetamine mõnda aega. Lisaks kontsertidele pandi end proovile ka Olivier Messiaeni muusikaga CD salvestamisel.

«See on kõige imelikum muusika, mis üldse on võimalik klassikalises muusikas välja anda. Ma tahtsin just esimese plaadina anda välja midagi, mida meilt ei oodataks,» selgitab Järvi, miks anti Tonhalle orkestri ja Alpha Classicsi plaadifirmaga välja just see plaat.

Vana kontserdimaja ulatusliku renoveermise ajaks ehitas orkester endale ajutise kodu, kus antakse kontserte 2021. aasta märtsini. EMTA Kontserdi-ja teatrimaja meenutavas Maagi nimelises majas astus Paavo Järvi esimest korda publiku ette kui Tonhalle peadirigent. FOTO: Gaetan Bally FOTO: Gaetan Bally
Paavo Järvi renoveermisel oleva kontserdimaja katusel, taamal paistab Zürichi järv ja Alpid. Tulevikus saab siin olema kõigile avatud kohvik.  FOTO: Heili Sibrits

Las harjuvad!

Ametlikult peadirigendina oli Paavo Järvi Tonhalle orkestri ees esimest korda 2. oktoobril, mil pidulikult avati sügishooaeg. Paavo Järvi juhatusel kõlas Arvo Pärdi teose «Kui Bach oleks mesilasi pidanud…» uue versiooni esiettekanne ning Jean Sibeliuse looming: soomlaste rahvuslik uhkus «Kullervo-sümfoonia» ja kantaat «Laulu Lemminkäiselle», kus solistide Johanna ja Ville Rusaneni ning Zürichi Lauluakadeemia koori kõrval astus lavale Eesti Rahvusmeeskoor (koormeister Mikk Üleoja).

Sama kavaga kontserdid toimusid veel 3. ja 4. oktoobril Tonhalle Maagi moodsas ja askeetlikus, kuid suurepärase kõlaga ja 1224 kuulajat mahutavadskontserdisaalis. See kunagisse tööstuspiirkonda Tonhalle orkestrile ehitatud ajutine kontserdimaja on muusikute koduks 2021. aasta märtsini. Täpselt nii kaua kestavad ulatuslikud renoveerimistööd Zürichi järve ääres asuvas kontserdimajas. Selle 1895. aastal valminud hoone avas toona Brahms isiklikult.

Paavo Järvi tutvumas renoveerimisel oleva kontserdimajaga.  FOTO: Alberto Venzago

Uuest avamisest saab Järvi ennustuste järgi suursündmus, sest juba enne suurremonti oli see eriliselt hõrgu ja ainulaadse akustikaga saal. «Nüüd saab see veelgi parem olema,» usub Järvi. Saal on Järvi hinnangul mitte ainult orkestri kodu, vaid instrument, mis annab oma hindamatu panuse muusikasse.

Pressituuril renoveeritavasse majja, tellingute ja kaitsekiledega kaetud saalis teatas Paavo Järvi naljatledes rahvusvahelisele ajakirjanike seltskonnale, et aastal 2021 kuulevad nad teist korda «Kullervot» – see Sibeliuse teos tekitas oma ootamatuses Paavo Järvi ametisse pühitsemise kontserdil kõige rohkem vastakaid arvamusi.

Paavo Järvi möönab, et avakontserdile valitud heliteosed on ootamatud ning Zürichi publiku jaoks võib-olla isegi raskepärased ja sünged. «Jah, aga ma tahtsingi nii, las harjuvad,» ütleb Järvi. «Kõik arvasid, et teen Mahlerit või Beethovenit, midagi populaarset. Aga miks teha nii nagu teised? Tahtsingi näidata, et toimumas on muutus, et kõik ei lähe vanaviisi edasi, et ei kuule ainult seda muusikat, mida eluaeg on juba kuuldud. Küll tulevad ka Tšaikovski, Beethoven ja kõik teised. Balti- ja Põhjamaade muusikat siin väga sageli ei mängita ja minu missioon on seda tutvustada. Kuigi keegi ei uskunud, et ma sellise kava teen, jäädi jubedalt rahule, see meeldis neile!» selgitab Järvi.

Paavo Järvi muljet kinnitavad ka kontserdijärgsed vestlused, kus kuulis ainult ülistavaid hinnanguid vastsele peadirigendile ja kontserdil osalenud Eesti Rahvusmeeskoorile. Avakontserdi vastuvõtuga jäi ka Järvi ise rahule, orkester kõlas tema hinnangul imeliselt ning kõik läks nii, nagu ta oli soovinud.

«Kogu kamp oli koos,» lisab Järvi, pidades silmas, et tähtsal õhtul istus saalis ka tema perekond: teiste seas isa maestro Neeme Järvi ja ema Liilia, õde Maarika, aga ka helilooja Arvo Pärt.

Esimese teosena kõlas Paavo Järvi juhatamisel Arvo Pärdi «Kui Bach oleks mesilasi pidanud…» uusversioon, fotol on helilooja tänamas orkestrit ja publikut. FOTO: Gaetan Bally FOTO: Gaetan Bally

Ikka Eesti eest

Oma esimesel hooajal Tonhalle sümfooniaorkestri peadirigendina soovib Järvi keskenduda Põhjamaade heliloojate loomingu tutvustamisele. Alanud hooajal on Tonhalle orkestri juures resideeriv helilooja Erkki-Sven Tüür, mis tähendab, et tema heliteosed on Zürichis fookuses. Esimene kontsert Tüüri loominguga kõlab juba 21. oktoobril.

Avakavast rääkides nendib Järvi, et esimene kontsert ei saanudki olla enam rohkem Eestile pühendatud: kohal oli Eesti Rahvusmeeskoor (isegi rikkale orkestrile on meeskoori lennutamine-majutamine paras väljakutse, eriti veel kallis linnas, nagu seda on Zürich, ja sellist luksust sai Järvi sõnul lubada vaid erilise sündmuse puhul) ja kavas oli Arvo Pärdi heliteose uusversioon.

Jean Sibeliuse viieosalise sümfoonilise poeemi orkestrile meeskoori ja solistidega, eepose «Kalevala» ainel loodud «Kullervo» op. 7 kandsid ette koos Tonhalle orkestriga Eesti Rahvusmeeskoor ja Zürichi Sing-Akademie' meesrühm ning Soome solistid Johanna ja Ville Rusanen.  FOTO: Gaetan Bally

Paavo Järvit ja Arvo Pärti seob juba aastatepikkune inspireeriv koostöö. «Paavo Järvi ei ole mitte ainult minu kaasmaalane, vaid ka muusik, keda ma väga kõrgelt hindan ja kelle muusikalist tunnetust ma usaldan. Võin täie kindlusega oma viimase töö tema kätesse anda ja ootan rõõmuga meie koostööd Zürichis,» ütles Arvo Pärt enne kontserti saadetud teates.

3. oktoobri kontserdil Zürichis oli kohal ka Arvo Pärt, kes jäi orkestri ja Paavo Järvi tööga väga rahule. Tonhalle orkestri esituses kõlas teose «Kui Bach oleks mesilasi pidanud …» uusversioon. Tegemist on 1976. aastal valminud teosega, mida helilooja on hilisematel aastatel korduvalt ümber töötanud.

Algselt klavessiinile, instrumentaalansamblile ja lindile loodud originaalversioonist tegi Arvo Pärt juba 1984. aastal uue seade klaverile, puhkpillikvintetile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele. Nüüd, 35 aastat hiljem pöördus ta sama materjali juurde tagasi ning töötas 2019. aasta kevadel kogu partituuri veel kord läbi.

«Soovisin muuta teost senisest kompaktsemaks ja haaratavamaks ning tuua muusikalist struktuuri veelgi selgemalt esile. Selleks oli vaja läbi viia n-ö partituuri salenduskuur,» on selgitanud Arvo Pärt. «Kuna tegemist on väga range süsteemiga, mis põhineb arvul neli ja nootidel B-A-C-H, siis ei olnud seda võimalik teha ainult kustutuskummi ja kääridega,» lisab ta, «vaid pidin teoses läbivalt tegema uued arvutused ning muutma pisut ka muusikas peituvat valemit.»

Ka rahvusmeeskoori ja Paavo Järvit seob pikk koostöö. 2004. aastal võitis rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Eesti esimese Grammy – auhinna tõi Sibeliuse kantaatide salvestus Paavo Järvi juhatamisel.

Sibeliuse «Kullervo-sümfooniat» esitas Eesti Rahvusmeeskoor Paavo Järvi dirigeerimisel esimest korda 1997. aastal Rootsis Stockholmis ja sellest koostööst valmis toona CD. Zürichi kontsertidel on «Kullervo-sümfoonia» solistid õde-venda Johanna Rusanen ja Ville Rusanen, kellega koos on seda teost esitatud nii Eestis, Soomes kui ka Jaapanis.

«Suvel on Pärnus festival, tema ja tema on minu õpilased, te peate kindlasti tulema Eestisse, see on suurepärane koht, Pärnu festival on fantastiline.» Need lausekatked noppisin Paavo Järvi jutuajamistest kriitikute ja muusikaajakirjanikega. Ta ei jätnud kordagi mainimata Eestit. «Eesti asja propageerimine ei saagi kunagi lõppeda,» ütleb Järvi veendunult.

Aga mitte ainult Paavo Järvi ei algatanud Eesti reklaami kampaaniat, seda tegi ka orkester. Tonhalle kodulehelt võib näiteks leida videoõpetusi, kuidas tuleb öelda «head aega» või hääldada sõna «jäääär». Loomulikult ei puudunud sealt Eestit ja Paavo Järvit tutvustavad tekstid. Selline peadirigendi koduriigi promomine pole sugugi tavaline, pigem erakordne, ja seegi näitab, kui oluline on Zürichile koostöö Paavo Järviga. «Ja Eesti on neile eksootika,» teab Paavo Järvi. Aga mitte enam kauaks, vähemalt Zürichis.

Tonhalle orkestri uuenevas kontserdimajas saab 2021. aastast lisaks muusika nautimisele ka imetleda vaadet Zürichi järvele. Fotol Paavo Järvi tutvustamas imelist vaadet ajakirjanikele. FOTO: Alberto Venzago
Zürichi järvelt vaade renoveermisel olevale kontserdimajale, mis avab külastajatele taas uksed 2021. aasta märtsis.  FOTO: Heili Sibrits

Müügilett Paavo Järvi ja erinevate orkestrite koostöös salvestatud muusikaga. FOTO: Heili Sibrits
Seotud lood
08.10.2019 10.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto