Rando Maisvee: kas ministrit võib kutsuda idioodiks?

Rando Maisvee. FOTO: Erakogu

Nn vilepuhujate kaitsest ja selle õiguslikust reguleerimisest kirjutab vandeadvokaat Rando Maisvee.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Johannes Käbinile 5. mail 1967 saadetud kirjas tõi ENSV ühiskondliku korra kaitse minister Valter Ani esile, et juuni- ja märtsiküüditamisel saadeti välja nii ettenähtud gruppe, s.o politseinikke, ohvitsere, Saksa armees teeninuid, kui ka teisi, kes ei kuulunud väljasaatmisele. Ilmselt leiti «eriasunikud» põhimõttel, et koju jääb see, kes teise peale keelt kannab.

Tänapäeval ületab suurim Euroopas määratud trahv kartelliosalistele 1,3 miljardit eurot. Asjaosalised saavad neid ähvardavat karistust vältida või vähendada üksteise peale kaevates põhimõttel «kes ees, see mees». Rahapesukahtlusest teatajat võib motiveerida karistus, mis järgneb info pädevale asutusele esitamata jätmisel. Millist tulu saab aga teadur ülikooli kuritarvitustest rääkides? Või töötaja, avaldades riigiaktsiaseltsi juhi seksistlikud märkused raseda ministri kohta?

Andmata niigi selget hinnangut rikkumisest teavitamisel põrkuvate huvide legitiimsuse kohta, samuti selle kohta, kas ülalviidatud kaebajad on omavahel võrreldavad, on oluline, et tänapäeva (õigus)riigis saab ja tuleb küsimust reguleerida. Vastasel juhul väheneks peitkuritegude avastamine, korruptsiooni päevavalgele tulek, rahapesu tõkestamine, ajakirjanduse roll ühiskonna valvekoerana. Vahemärkusena huvide legitiimsuse kohta: ministri idioodiks nimetamine on sõnavabadusega lubatav, kui kasutada seda poliitilises kontekstis, nagu selgitas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 24. septembri 2019 otsusega Portugali vaidluses ajakirjanikuga.

09.10.2019 11.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto