Sisukord
Kultuur
Postimees
10.10.2019
Eesti Kingo: kojukande hinnatõusu on põhjustanud ka väljaanded ise (6) Jaan Toots kangutab Tartus abilinnapäid (3) Vanglabändi liikmed: me oleme diibi vaibi​ peal Majandus Brexit võib minna ettevõtjale kalliks maksma Soomlased tulevad taas Välismaa Keemia nobelistid tegid võimalikuks juhtmevaba elu Türgi rünnak tabas tsiviilisikuid (1) Ratas nägi uuenevat Afganistani ja kuulis Panjshayri Lõvist (3) Arvamus Juhtkiri: maainimesed – kaotajad (3) Berit Nuka: kurdidel pole muid sõpru peale mägede (3) Alo Savi: maailmalõpupaanika eksamite pärast (7) Rando Maisvee: kas ministrit võib kutsuda idioodiks? (6) Hans Väre: maal elamine on endiselt karistatav (13) Meie Eesti Maarika Kurrikoff: tervishoid ja hoolekanne peavad jõud ühendama Gerli Aavik: puutekoht arstikabineti ja koduhoolduse vahel Kultuur Näitus, mis muudab kõike ja kõiki Lõplik jõudmine lõputusse juulisse (1) Sport PM Minskis. Nullipoistel on palju võita, aga ka kaotada Reis Kaalusekeldused mägiriigis: kas eksib vedrukaal või digikaal? Maa Elu Nädala mõte: teistel paistab alati parem Meepäevade hitt-toode on kanarbikumesi Kuhu kaob põllumeeste sinine kütus? (2) Kevadkülmad jätsid õunaaastale oma märgi Kehtnas näidati künnikunsti Hollandi põllumees uuendusi eriti ei armasta Astelpajukasvatajad on sunnitud saagilanguse tõttu pingutama Turismitalu pimemajja minnakse end välja magama Uus rekord: sügise varajasim esimene lumi Rohelised tomatid sobivad hapendamiseks Läänemaa viljapuuaias kasvab peaaegu tuhat viljapuud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Näitus, mis muudab kõike ja kõiki

6 min lugemist
  • Kunstimuuseumi 100. sünnipäevaks mõeldud suurnäitus Kumus 10. novembrini.
  • Siin on üheskoos vana ja uus, humoorikas ja kanooniline.
  • Kõik tähendused liiguvad, teisenevad ja uuenevad pidevalt.
  • Kogu näitus on mõnusalt huligaanne, mitmehäälne ja maagiline.
«Sõna saab kunstnik» käsitleb eesti kunstipärandi ja kaasaegse kunsti kahekõnet täiesti painevabalt. FOTO: Stanislav Stepashko

See on üks paremaid kunstinäitusi üle väga pika aja. Eesti Kunstimuuseumi 100. sünnipäevaks mõeldud näitus «Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik» paneb 25 eesti ning rahvusvahelist kunstnikku dialoogi Eesti Kunstimuuseumi arhiivitöödega.

Kunstnikud said ise valida muuseumi kogudest inspireerivaid teoseid ning panna oma teosed nendega suhtlema – nii vanemale kui ka uuemale kunstile on seega lähenetud nii-öelda ajalooüleselt. Kuraator Eha Komissarov on ära teinud täiesti pöörase töö: iga kunstihuviline võiks sel näitusel käia isegi mitte palju, vaid väga palju kordi.

Näituse lõbusad nihestused annavad muu hulgas vanemate kunstnike teostele ka täiesti uue elujõu. Uued seosed loovad uusi tähendusi – mitte pühaduseteotus, vaid teurgia. «Sõna saab kunstnik» käsitleb eesti kunstipärandi ja nüüdiskunsti kahekõnet täiesti painevabalt; loobub arhiivide indeksiaalsest rangusest ning lööb kõikvõimalikud hierarhiad või line­aarsused rõõmsalt uppi. Näitusekülastaja siseneb siin elavate sümbolite valda, rituaalide ja teisenemiste maailma. Sellised näitused tuletavad meelde, miks on üldse kunsti vaja. See on püha, lõbus ning meeldivalt ksenofiilne.

Müütiline masinavärk

Siia saabuja võib juba üle saali kiigates aimata selle suurejoonelisust ja vägevust. Ent enne põhilist käänakut, mis ülejäänud töödeni viib, kohtub näitusekülastaja Merike Estna installatsiooniga «Ohustatud aegade ookean», mis inkorporeerib endasse Elmar Kitse maali «Lilled» ja Nikolai Kormašovi «Natüürmordi musta kandikuga». See mõjub kui isevärki altar. Malbete värvide, vanade maalide, katkestuste ning üleminekute vahel võib näha ka tantsisklevat, kergelt ülemeeliku olemisega Surma kuju ning tema eredast valgusest (!) koosnevat varju. Põletav heterogeensus: kokku on tegu täiesti ogaralt kauni teosega, milles kohtuvad erinevad kiirused, ihad ja mõttesuunad. Siivsused ning intensiivsused – Estna on meisterdanud müütilise masinavärgi, mis on korraga värav, hoiatus, luuletus ning ühtlasi ka elujaatav nali. Surm ja selle vari: siin on üheskoos vana ja uus, humoorikas ja kanooniline. Teoste kolmik tervitab näitusekülastajat nagu mõne müsteeriumi valvur või vana sõber.

Merike Estna installatsioon «Ohustatud aegade ookean», inkorporeerib endasse Elmar Kitse maali «Lilled» ning Nikolai Kormašovi «Natüürmordi musta kandikuga». FOTO: Juhan Raud
Kristi Kongi ja Henn Roode ühistöö tekitab näitusekülastaja teadvuses omamoodi prismaatilise efekti. FOTO: Stanislav Stepashko

Edasi, keset näitusesaali, seisab uhke ja ilus, kirevate värvidega kaetud konstruktsioon. Kristi Kongi on teinud eesti modernismi klassiku Henn Roode maalide ümber suure värvidest koosneva raamistiku või labürindi, mis mõjub oma jõulisuses ühelt poolt katkestuse, ent teisalt ka millegi olulise liikvele lükkamisena. Pidevus ja teisenemine; pidev teisenemine. Piirjoon raami ja raamitava vahel hägustub – nagu ka Estna töö puhul, on siingi tegemist omamoodi mosaiigi või kimääriga, mis ühendab fragmenteerimise kaudu. Roode maalid mõjuvad Kongi kontekstis nagu mõne irreaalse hoone aknad; hoone sisemus asub aga alati kusagil Mujal. Samas on Kongi meeliülendav labürint Roode töödele ideaalne foon, tuues neis esile midagi, mida tänapäeva näitusevaatajal oleks muidu võib-olla raske näha.

Tähenduste paljusus

Võibki öelda, et Kongi ja Roode kahekõne tekitab vaatajas omamoodi prismaatilise efekti: Roode eri aastatel valminud maalid koonduvad just nagu uueks kildjaks tervikuks, samas on igal sammul näha, kuidas värvid ja vormid neis murduvad, muunduvad või isegi tantsu löövad. Ühest võimalusest saab järsku mitu. See on otsekui unenägu, eri tasemel intensiivsuste konstellatsioon.

Teatud mõttes on Kongi ja Roode koos loodud värvide labürint ka prisma näitusekülastaja psüühikale või teadvusele. Nagu valguskiir, mis prismat läbides küll teiseneb, ent siiski ka iseendaks jääb, avastab ka näitusekülastaja Kongi ja Roode installatsiooniga kokku puutudes, et on lisaks endale veel ka keegi Teine. See on väga oluline ning ühiskondlikult väärtuslik kogemus – identiteet on nii ehk naa muutuv suurus ning põhimõtteliselt on iga isik võimeline suhtlema kõigi teistega. Ometi kiputakse seda pahatihti unustama. Vahest ongi kunst kogu oma paljususes see, mis meile seda tõsiasja meelde tuletab? Sellise nurga alt vaadates annab Kongi ja Roode töö kogu näituse mõistmiseks võtme kätte.

Kogu näitus on täis üllatavaid, rabavaid dialooge. Kõike saadab meeldiv paljusus ja mitmekesisus; tähendused liiguvad, teisenevad ja uuenevad. Siinsamas on Kaido Ole astunud dialoogi Andres Toltsiga – viimase varajane maal «Maamõõtjad» on saanud Olelt selgelt aupakliku, ent samas ka intrigeerivalt napaka edasiarenduse. Ole maal «A.T. kenotaaf» kujutab «Maamõõtjate» all Toltsi ennast, kes vaatab maa alt üles oma loomingu poole. Ole maal ühildub Tolt­si omaga vaat et täiuslikult, aga samas muudab selle sisu märkimisväärselt: katkestus; t­ransformatsioon. Ole avaldab siin Toltsile tunnustust, avardab märkimisväärselt tema maali võimalike tõlgenduste välja ning ühtlasi suhtleb kolleegiga.

Kaido Ole ja Andres Toltsi dialoog. FOTO: Juhan Raud

Tulemus on liigutav. Tolt­si kujutis siseneb nüüd pos­tuumselt justkui omaenda teose maastikule – teise kunstniku töö kaudu. Algupära, mis luuakse alati hiljem. Tähendus, mis sünnib erinemise läbi, ning ühtlasi ka tähendus, mille sünd lükatakse alati edasi. Kummitusliku kohaloluna suhtleb maalitud Tolts nüüd iseenda loodud maamõõtjatega, ehkki tema öeldu jääb näitusekülastajale (vähemalt esialgu) saladuseks. Samal ajal paistab kõigele peale Ole maalitud päike, kes võib-olla teab, aga ei ütle midagi.

Iseenese anagramm

Arvestades näituse üldist kahekõne-printsiipi, on igati loogiline, et Eha Komissarov on näitusele kutsunud ka külaliskuraatori. Maria Arusoo on omavahel muu hulgas kokku viinud Aili Vindi, Georg Friedrich Schlateri ja serbia kunstniku Ivana Bašići. Tööd justkui mujalt, ent just seetõttu olemuslikud.

Siin näeme ulmelisi, tehnoloogilisi ning pinge all moondunud kehasid. Kokku loovad need vägivaldse ja erootilise jõuvälja, mis moonutab ühtlasi ka kogu näitust – ilu mutatsioon ja mutatsiooni ilu. Ihamasinad kohtuvad masinlike ihadega ning toodavad üksteise kontekstis midagi uut ja lummavat. Iga keha on nüüd võõrkeha; ilu versioonid on ühtlasi ka selle perversioonid. See on ääretult kaunis.

Ilu mutatsioon ja mutatsiooni ilu: Ivana Bašići teosed lisavad näitusele huvitava ulmelise tasandi. FOTO: Stanislav Stepashko

Kogu näitus on mõnusalt huligaanne, mitmehäälne ning maagiline. Flaami kunstnik Jan Van Imschoot on dialoogis Ene-Liis Semperi ja Kiwa legendaarse teosega «Oaas» – koos väljendavad nad siin Imschooti sõnul teatavat vabastavat «anarhobaroklikku» hoiakut. Maailmas võiks sellist hoiakut rohkemgi olla.

Näituse «Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik» hoiak tervikuna on samuti vabastav, uusi, veidraid seoseid liikvele lükkav. See inspireerib. Näituse põrandal võib näha ka mitmeid intrigeerivaid küsimusi, mis suunavad nähtu üle mõtisklema, ent ei anna kunagi ühtegi vastust ette. Need on kaasavad, kuna näitus uuribki ennekõike suhteid, mitte asju – kõik on kõigele kontekstiks; alati uus.

Näitusekülastaja siseneb siin rituaalide ja teisenemiste maailma. Sellised näitused tuletavad meelde, miks on üldse kunsti vaja.

Iga teos muudab teisi: Vladimir Dubossarsky maal «Renessanss» kujutab võitlevaid popkultuuri figuure: muu hulgas ka näiteks «Troonide mängu» sarja protagonisti Jon Snow’d, kõikvõimalikke arvutimängude karaktereid koos legendaarse Bruce Leega, aga ka kõigi lemmik-Pokémoni – Pikachud. Evald Okase maal «Mahtra sõda» seevastu kujutab Mahtra sõda. Ometi hakkavad niimoodi kõrvutatult mõlemad vaatemängud omavahel resoneerima ning annavad teineteisele palju juurde.

Vladimir Dubossarsky ja Evald Okase dialoog. FOTO: Stanislav Stepashko

Vestlused kunstnike teoste vahel korduvad, mutatis mutandis, kogu näituse vältel ning ületavad mitu korda ka meediumi piire – eri valdkonna kunstnike tööd aitavad teisi täiesti uuel moel mõista.

Üks parimaid näiteid sellest on kombinatsioon Laura Kuuse segameedia installatsioonist «Sotsiaalne keha» ning selle ees olev Tamara Ditmani skulptuur «Mäng». Ditmani pronksist skulptuur kujutab kinni seotud silmade ja välja sirutatud kätega inimest. Esmalt jääb seos Kuuse teosega hämaraks: «Sotsiaalne keha» koosneb lihtsalt Üüve-Lydia Toomperet kujutavatest piltidest ning ühest laes rippuvast kiivrist.

Laura Kuuse segameedia installatsioon «Sotsiaalne keha» ning selle ees Tamara Ditmani skulptuur «Mäng». FOTO: Juhan Raud

Kui aga see kiiver pähe panna, leiab näitusekülastaja end korraga virtuaalsest ruumist, kus enne seinal olnud teos jätkub omamoodi. Oma silmi ei saa uskuda: näitusekülastaja näeb nüüd Toomperet ka 360-kraadise tehisruumi kaugustes, mida «tegelikkuses» ei eksisteerigi... Samal ajal sarnaneb näitusekülastaja ise sel hetkel äravahetamiseni Ditmani pronksskulptuuriga. Võikski öelda, et «Mäng» kujutabki tegelikult näitusekülastajat (on seda alati teinud?) ja kommenteerib tema «Sotsiaalse keha» elamust. See on täiesti sõge kombo – nii hea asja peale ikka annab tulla.

«Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik». Näitusevaade. FOTO: Stanislav Stepashko

Kuid selliseid meediumiüleseid kõnelusi on veel: väga kaunilt mõjuvad Amandus Adamsoni 1920. aasta skulptuurifragmendid muuseumi arhiivist, mis on paari pandud Jonna Kina poeetilise videoga «Somnivm». See kujutab Carrara linna mägesid Itaalias, millest on kaevandatud pea kogu maailma marmor. Digitaalselt töödeldud video mägedest, mis sisaldavad mingil kujul (juba ette?) kõiki maailma skulptuure. Kõik ongi juba siin, selles marmoris, selles videos. See on iseenese anagramm.

«Sõna saab kunstnik. Avatud kollektsioonid» ajalooülene lähenemine näitab jõuliselt, et Eesti Kunstimuuseumi kogud on väge täis. Vanad teosed ületavad oma ajalise konteksti piirid ning kõnetavad kunstihuvilisi ka siin ja praegu. Näituse mõnus nihestustöö teeb äärmiselt rõõmsaks.

Mõistagi on siin veel väga paljude kunstnike töid, mis paraku käsitlemist ei leidnud, aga jäägu need siis näitusekülastajale meeldivateks üllatusteks. Halbu või ebaõnnestunud töid siin näitusel ei ole.

KOMMENTAAR Hasso Krull, filosoof

Hasso Krull. FOTO: Mihkel Maripuu

«Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik» on pigem pärimuslik kui traditsiooniline näitus. Vana ja uue, oma ja võõra liitmine – see ongi pärimuse printsiip. Ajalugu hoiab neid hoolega lahus, pärimus paneb aga paari ja vaatab, mis välja tuleb. Nii pääseb traditsioon kitsast kambrist välja ja hakkabki elama.

«Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik» 10. novembrini Kumus

Kuraator: Eha Komissarov

Külaliskuraator: Maria Arusoo

Osalevad kunstnikud:

Eero Alev, Ivana Bašić, Vladimir Dubossarsky, Merike Estna, Foxy Haze, Jacob Jessen, Joel Jõevee, Georg Kaasik, Kirke Kangro, Jass Kaselaan, Alice Kask, Jonna Kina, Kristi Kongi, Laura Kuusk, Olev Kuma, Marge Monko, Kaido Ole, RLOALUARNAD, Tõnis Saadoja, Sten Saarits, Jaanus Samma, Jennifer Steinkamp, Taavi Talve, Jan Van Imschoot.

Seotud lood
09.10.2019 11.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto