Eesti koolihariduses, ühes maailma parimas, ajavad juuri uue aja ilmingud: ärme hindeid pane, ärme eksameid tee, ärme kodutöid anna, ärme tuupida käsi. Ja üleüldse võiks kool olla üks hirmus õnnelik koht! Mis sedasi Eesti heast kooliharidusest üldse järele jääb, uuris Arter kogenud ja hinnatud pedagoogilt Lauri Leesilt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Esmaspäeval ilmus Postimehes jahmatav lugu, kuidas lapsevanemad alandavad, sõimavad ja kiusavad õpetajaid, kui nende lapsed ei saa häid hindeid. Kas te olete oma pika õpetajatee jooksul ka midagi sellist kogenud?

Jah, ka mind on püütud survestada, aga olen osanud välja laveerida. Olen sellistele lapsevanematele soovitanud, et kui kool nende lapsele ei sobi, kui õpetajad ei sobi, tuleb tingimata minna kohe teise kooli – sellisesse, kus neil on kergem hingata. Sest kus on kirjutatud, et õpilane ja õpetaja peavad omavahel sobima? See on nagu armastuses: kui klappi ei ole, tuleb lahku minna, ja mida kiiremini, seda parem.

Mis moodi on lapsevanemad teid survestanud?

Kõige markantsem oli juhtum, kui väike algklassilaps läks kehalise kasvatuse tundi ja ema vaatas põõsa tagant binokliga, ega tema last kiusata. Saan aru, et ema väga armastas oma last ja laps oli tõenäoliselt talle kodus midagi rääkinud. Aga nii väike laps ütleb sageli asju lihtsalt enesekaitseks ning täiskasvanu peab seda juttu võtma täiskasvanuna, mitte et ta oleks samaealine seitsmeaastase lapsega. Võib-olla oli lapse jutust tõde ainult viis protsenti?

Järelikult too lapsevanem ei usaldanud õpetajat, klassijuhatajat ega koolijuhti, ta oli niivõrd umbuslik. Kui tal selline tunne üle ei lähe, tuleb kindlasti enda rahustamiseks kooli vahetada.

Miks on lapsevanemad kooli ja õpetajate suhtes nii pretensioonikaks muutunud, et muudkui nõuavad ja õiendavad, süüdistavad ja ründavad?

Ju siis on selline ajastu, mil inimesed on pretensioonikad. Kaupluses ka mõni inimene riidleb kassapidajaga, pahandab, et miks peab ise puuvilju kaaluma.

Lisaks võivad õpilased öelda õpetajale näkku, mida vaid tahavad, sõimata teda roppude sõnadega ja midagi ei juhtu. Kuidas me siia oleme jõudnud?