P, 25.09.2022

Idee hea, teostus nadi

Holger Kaints
Idee hea, teostus nadi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Tiit Made, «Nõukaaeg: meenutused, faktid, olud, veidrused».
Tiit Made, «Nõukaaeg: meenutused, faktid, olud, veidrused». Foto: Raamat

Ühtepidi on nõukogude ajast kirjutatud päris palju. Ent kui hakata mõtlema, mis on see kõige hõlmavam ja ülevaatlikum teos, kust ka ise oma teadmistele vajaduse korral lisa hankida, siis ei tulegi justkui midagi erilist meelde. Tõsi, viimase kahe aasta jooksul ilmunud sarja „Eesti 100“ köidetes on tihtipeale ka tol ajal sündinust antud üsna hea ülevaade, kuid need raamatud on pühendatud mingile kindlale valdkonnale, mistõttu üldpildist ei saa ikkagi rääkida.

Nõnda olid ootused suured, kui tänavu kesksuvel ilmus raamatulettidele mahukas raamat, mida reklaamiti kui „põhjalikku ja faktiküllast ajaloolist ülevaadet“. Ka autor, majandusõppejõud, väliskommentaator, üleminekuaja ühiskonnategelane jne Tiit Made tundus olevat sellise kokkuvõtte tegemiseks õige inimene. Tõsi, slängisõna „nõuka-“ kasutamine pealkirjas viitaks justkui teatavale kergekaalulisusele.

Sääraste raamatute puhul on alati esimene küsimus: kellele on see mõeldud, kelles näeb autor oma sihtrühma? Nõukogude aega valgustavaid raamatuid loevad-ostavad tihtipeale need, kes sel ajal elanud, et aeg-ajalt omaette hüüatada: „Just täpselt nii see oli!“ või „Oi-oi, siin paneb ta küll mööda!“. Nimetame seesuguseid Kogenuteks. Teine võimalus on kirjutada neile, kes on sündinud hiljem ning kel oma teadmised puuduvad. Neid nimetame Võhikuteks.

Proloogis (lk 12) mainib autor, et ehkki noorem rahvas kuigivõrd enam ei loe, on tema eesmärk just tulevasi põlvkondi silmas pidades oma märkmed paberile panna. Seega suunab ta raamatu esmajoones Võhikutele.

Märksõnad
Tagasi üles