On üks tujukas vanaproua, kes käib pidevalt mul unedes külas õiendamas. Ta vaatab vastu mu lapsepõlvefotodelt, temata ei oleks ma täna see, kes ma olen. Aga mul on tunne, et ta on minu peale pahane. See proua on mu lapsepõlvekodu ja kätte on jõudnud aeg meie suhted ära klattida.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Igatsus kodu järele on ilmselt sügavalt põimitud iga inimese põhiolemusse. Niikaua kui ma mäletan, olen kodu igatsenud. Sõltuvalt eluperioodist on see olnud valulik igatsus selle päris oma kodu järele, teistel aegadel olen aga igatsenud tagasi sinna, kust ma tulin. Sinna, kust ma kunagi tegin oma esimesed ebakindlad sammud iseseisva elu poole. Minu jaoks on see koht Tartus, Pargi tänava maja nr 1.

Ma ei mäleta, mis on esimene mälestus kodust, kus elasid mu vanaema, vanaisa ja ema alates aastast 1961. See-eest on mul palju mälestusi lapsepõlvest rohelisel Pargi tänaval. Mäletan veel praegugi nii selgelt, mis häält teevad pargis kevadhommikul laulvad ööbikud. Ma mäletan, mis tunne oli koolist tulla ja märgata, et vanaema kõhutab akna peal, jälgides, kuidas maailm läheb mööda. Ma mäletan, et hakkasin välja andma hoovi «ajalehte», mis oli küll pigem kopeerpaberi abil trükimasinal «kujundatud» fiktsioon, kus krimirubriigis peategelasteks Sõstra ja Õunapuu nurgal kokku põrganud härra Tigu ja proua Põrnikas. Mäletan seda suveõhtute maiku, kui istusime sireli otsas ja kihistasime, kui möödakõndijad meid tänavalt ei märganud.

Ning on hilisemad mälestused. Üks esimesi suudlusi aias õunapuude all ning ühe peikaga varahommikuni roheluses istumine, hinges kerge pabin, et keegi vaatab aknast välja ja meie õnnemull puruneb. Mälestused lume lükkamisest, poiste aknale pillutud kivide kilinast, hilistest ärkamistest ja varastest kojujõudmistest. See oli maja, kus ma sain täiskasvanuks.