Kerttu Kirjanen: õpilane kui hariduse tarbija

Tallinna Ülikooli tudeng Sten, kes võitleb eestikeelse õppe säilimise eest kõrgkoolides. FOTO: Mihkel Maripuu

Mõni aeg tagasi tuli turule jälle üks uus iPhone. Sellega seoses tehti ka tarbijauuring, et selgitada välja, kuidas uus telefon inimestele meeldib. Sellised uuringud annavad toote loojale hea ülevaate, mida tulevikus teisiti teha. Haridus on oma loomult samasugune toode ja õpilane selle tarbija. Kuidagi on aga aastatega kujunenud välja suund, et õpilasel pole lubatud haridussüsteemi kujundamisel kaasa rääkida.

Jah, ka meil tehakse rahuloluküsitlusi, kuid seal uuritakse õpilaste käest, ega neil ei ole kõrini ülekeedetud makaronidest või kuidas klassikaaslastega läbi saadakse. Kas arvatakse, et see ongi õppurite jaoks kõige olulisem?

Esmaspäeval kirjutasin loo, kuidas Tallinna Ülikooli tudengid protestivad ingliskeelse hariduse vastu. See vihastas välja nii mõnegi inimese. Kohe sildistati suu lahti teinud tudengeid lumehelbekesteks, laiskadeks õppuriteks ja keeleoskamatuteks.

Selle asemel, et korra teema üle mõtiskleda, lõi üks õppejõududest sarkastilise teemapüstituse oma ühismeedia lehele. Teine õppejõud esitas järgmisel päeval auditooriumis küsimuse, kas nood tudengid üldse teavad, kuhu on tulnud.

Lõpuks ei ole teema vaid võõrkeele oskuses, vaid põhimõttes, et oleme väike rahvas, kelle jaoks on oma keele säilimine oluline. Mina ei näe enda ümber tudengeid, kes vaevleks inglise keele vähese oskuse käes või oleks laisad. Küll aga näen tudengeid, kes võitlevad oma emakeele säilimise eest.

Selleks, et haridussüsteemi tarbijad oleksid rahul, peab andma neile võimaluse rääkida ja taunima neid, kes tahavad õppureid vaigistada.
22

Minu artikkel keskendus üliõpilastele, kes on kooliajal õppinud võõrkeelena näiteks vene või saksa keelt. Nende inglise keele tase pole piisav, et nüüd aastakümneid hiljem magistris edukalt hakkama saada. Ka seda tauniti.

«Milleks meile umbkeelsed magistrid,» küsis üks. Aga miks mitte? Ometi ju rõhume pidevalt elukestvale õppele.

Ja mis siis, kui keegi oskab kõrgtasemel hoopis hispaania, prantsuse või itaalia keelt? On nad seetõttu harimatud? Praegu pole tegu avatud aruteluga. Aga võiks olla.

Kui suurel määral on õpilasel üldse võimalik täna haridussüsteemi kujundamisel kaasa rääkida? Ma mõtlen päriselt kaasa rääkida. Öelda ausalt, et mõni õpetaja võiks läheneda teemale teistmoodi. Rääkida ausalt, et üks või teine asi ei tööta.

Selleks, et haridussüsteemi tarbijad oleksid rahul, peab andma neile võimaluse rääkida ja taunima neid, kes tahavad õppureid vaigistada. On iseenesest mõistetav, et haridus on meie ühiskonna üks olulisemaid alustalasid. Selle kujundamiseks võiksid sõna saada nii õppejõud, haridusministeerium kui ka tudengid, kes otseselt haridust kui toodet tarbivad.

Seotud lood
11.10.2019 14.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto