Eesti kaubanduskeskuste kõige teravam konkurent pole mitte e-kaubamaja, vaid eestlaste reisikirg. Just seda on kinnitanud Kuku raadio saates «Majandusruum» kaks tulist konkurenti, nii Ülemiste keskuse omanik Guido Pärnits kui ka tema kõrval T1 kaubanduskeskust pidava Pro Kapitali juhatuse liige Allan Remmelkoor kui ühes suust.
Teisisõnu, eestlased on aina jõukamad. Viimase kümnendiga on palgad kahekordistunud ja inimestel jääb üle aina rohkem raha, mida kulutada. Kuid see ei tähenda, et selle võrra ostetakse rohkem toitu või riideid. Ei, uus raha liigub uutesse valdkondadesse, milleks on kõik meelelahutusega seotu: reisid, elamused ja meelelahutus. Just seepärast kerkib uutesse kaubanduskeskustesse tavaliste poodide asemel ka aina enam meelelahutust ja elamusi pakkuvaid arendusi. Olgu selleks kinod, seikluslinnakud või toidukohad.
Mängu tuleb ka Eesti eripära. Nagu Remmelkoor tänasel majandusküljel ilmunud intervjuus tähelepanu juhib, siis Eestis, täpsemalt Tallinnas, ei ole klassikalist kesklinna tänavakaubandust, mis on kõikjal Lääne-Euroopas. Ajalooliselt on kaubandus koondunud meil hoopis kaubanduskeskustesse.
See ongi ilmselt üks põhjustest, miks ostukeskusi on meil rohkem kui mujal. Lisaks asuvad meie kaubanduskeskused väga heades kohtades – sisuliselt kesklinnas, kuhu pääseb ligi mitte ainult autoga, vaid ka jala või ühistranspordiga.
Just asukohad on need, mis on ära hoidnud ka e-kaubanduse suure surve. Tõsi, Eestiski on e-kaubanduse mõningane surve tuntav – juulis oli Eestis e-kaubanduse maht juba peaaegu 120 miljonit eurot (võrreldes eelmise aasta sama ajaga kasvas see ligi 30 protsenti) ja see kasvab iga kuu seitsme-kaheksa miljoni võrra – kuid kaubanduskeskustele pole see seni veel erilist põntsu pannud.
Just meie teadlikud otsused ja valikud, mida osta ja tarbida, otsustavad, kes jääb ellu, kes hääbub ning mis suunas kaubanduskeskused arenevad.
Kahtlemata tuleb pöörata üha rohkem tähelepanu kliendi meelitamisele. Eelkõige peab mõtlema just vaba aja veetmise võimaluste peale, mida e-kaubandus pakkuda ei saa ning kuhu kliendid on nõus aina enam raha panustama.
Eelise annab kaubanduskeskustele ka Eesti kliima. Kui suvi välja jätta, soosib see just tubaseid tegevusi. Ja kui see võimalus nutikalt ära tabada, võib keskusi oodata hääbumise asemel hoopis õitseng.
Muuseas, vastupidiselt näiteks Riiale pole Eestis sisuliselt ükski kaubakeskus läbi kukkunud. Tõsi, kindlasti võib oodata lähiaastatel ka meil suuri muutusi. Ostu-müügitehinguid või isegi mõne makseraskusi. Aga suures plaanis ei pruugi see trende muuta.
Õigupärast on kaubanduskeskuste tulevik puhtalt meie, tarbijate kätes. Just meie teadlikud otsused ja valikud, mida osta ja tarbida, otsustavad, kes jääb ellu, kes hääbub ning mis suunas kaubanduskeskused arenevad. Kas nad jäävad näotuteks ostlemispaikadeks või kujunevad neist kogukonna keskused – justkui moodsad kultuurimajad, kus kohtuvad naabrid, et üheskoos aega veeta.
Ehk siis vähemalt praegu on jutud kaubanduskeskuste surmast liialdatud, seetõttu tasub nende kujunemisloos kaasa rääkida. Raha paneb teadupärast rattad käima.