R, 9.12.2022

TTÜ auditijuht: salvestised ei loe, sõnad pandi suhu ja tõlgendusruumi on palju

Oliver Kund
, reporter
TTÜ auditijuht: salvestised ei loe, sõnad pandi suhu ja tõlgendusruumi on palju
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 21
Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektori Renno Veinthali sõnul on kahetsusväärne, et Nurkse instituudi juht ja kaks OGI projektiga seotud professorit ei suutnud ümber lükata vihjeandjast doktorandi Keegan McBride’i kahtlust, et instituudis tegeletakse pettusega. 
Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektori Renno Veinthali sõnul on kahetsusväärne, et Nurkse instituudi juht ja kaks OGI projektiga seotud professorit ei suutnud ümber lükata vihjeandjast doktorandi Keegan McBride’i kahtlust, et instituudis tegeletakse pettusega. Foto: Remo Tõnismäe

Vihjeandja tõttu skandaali sattunud Nurkse instituut ei eksinud projektirahade maksmisel tahtlikult ja ka salvestised ei tõesta vastupidist, ütleb TTÜ uurimiskomisjoni juhtinud teadusprorektor Renno Veinthal.

Neljapäeval avalikustatud raport koosneb komisjoni hinnangutest, et teadlased ei petnud, kuid ei näita tõendeid, mille alusel need anti. Postimees küsis sama infot teadlastelt algusest peale, aga nad vaikisid. Nüüd palus ajaleht komisjoni tõendeid näha, ent TTÜ keeldus, viidates andmekaitsele. Miks peaks raporti järeldusi uskuma?

Komisjon on algusest peale teinud oma tööd heas usus, sooviga tõde välja selgitada. Kuna me oleme ülikooli töötajad, siis tahes-tahtmata võib avalikkus meie tegevust näha kui soovi varjata, kinni mätsida või mitte kõike avalikustada. Aga paraku on nii, et tõendite hulgas on omajagu sellist, mis on andmekaitse seaduse järgi isikuandmetesse puutuv. Seda lihtsalt pole võimalik kolmandale osalisele jagada. Nende sortimine, et eraldada sealt isikuandmed, ei ole mõeldav.

Vähemalt paar inimest rääkis komisjonile, et süüdistuste alla sattunud teadlaste osalust OpenGovIntelligence’i (OGI) projektis pole nende teada olnud. Miks raport seda ei märgi?

Mina küll ei saa seda kinnitada. Vastab tõele, et ma ei viibinud kõigi intervjuude juures, aga kindlasti ma ei ole nõus, et ütlusi andnud töötajad oleks väitnud, et see või teine projektis olnud inimene seal ei töötanud. Kõigepealt kohtuti vilepuhujaga – ta rääkis, mida ta teab või arvab teadvat. Järgmisena kohtus komisjon projekti juhiga. Kui keegi üldse, siis projektijuht peab teadma, mida lubati, kes mida pidi tegema, kuidas rollid projekti kestel muutusid. Projekti täitjad võivad teada ja mõnikord ka teavad teiste panust.

Kõik andsid kirjalikult seletusi selle kohta, mida nad tegelikult tegid. Ühemõtteliselt oli sellest seltskonnast ainult üks inimene – professor [Carlota] Perez –, kes tõepoolest ei möönnud, et ta osales. Kindlasti oli tema tegevus akadeemilises mõttes ühemõtteliselt OGI temaatikaga seotud, aga talle ei öeldud, et temalt oodatakse selles projektis mingit panust. Seetõttu ta ka ei näinud ise vajadust oma tegevust sellega seostada.

Kui ajakirjanik augustis küsis, ütles ka professor [Erik] Reinert, et pole projektiga kuidagi seotud. Mis vahepeal juhtus, et temast osaline sai?

Ma ei tea, mis asjaoludel või kuidas temalt seda küsiti, aga ta on meile andnud kirjaliku tunnistuse, mille põhjal komisjon kujundas seisukoha, et tema puutumus projektiga on oluline.

Aga ma rõhutan, et projekti juht professor [Robert] Krimmer möönis tagasivaatavalt, et tegelikult oleks võinud Pereze ja Reinerti tegevus olla mitte näidatud kui projekti otsene, vaid kaudne kulu. Elus tuleb ette, et arvad, et tööd on projekti jaoks vaja, ja kaasad inimese meeskonda. Aga nähtavasti professor Reinerti tööpanus ei kujunenud selliseks, et seda oleks saanud pikemalt või projekti teistes faasides näha kui otseselt projekti eesmärkidega seotut.

Ometi ta sai sealt palka ja komisjon ütleb, et see on normaalne.

Ma ütlen seda, et tagantjärele on tunduvalt lihtsam hinnata, kas ta oleks pidanud saama või mitte. Kindlasti on õige, et professor Reinert sealt palka sai. Küsimus on, kas tema tegevus kuulub otseste palgakulude reale või mitte. Horisondi (Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamisprogramm – toim) projektides on teatavasti otsesed ja kaudsed, n-ö horisontaalse iseloomuga kulud.

Ülikoolile vabaks kasutamiseks, peate silmas?

Päris nii ei saa öelda, et absoluutselt vaba. Ta peab olema vajalik selle tegevuse elluviimise mõttes. Meie komisjoni paremat arusaamist mööda tulnuks Perezega seotud palgakulud kanda teisele reale ja Krimmer on väljendanud, et ka Reinerti omad. Aga komisjon ei kujundanud sellist seisukohta – seal me arvasime, et Reinerti palgakulud on ka otsekuludena okei, sest tema tegevus on ühemõtteliselt seotud projekti eesmärkidega.

Kui suur rikkumine see on, kui kaudsed kulud on otseste real?

Kahtlemata on see probleem. Aga kui suur, sõltub esiteks sellest, kui olulisest summast me räägime ja ka kaalutlusest. Siin on teatav tõlgendusruum olemas – see pole kindlasti nii must-valge, nagu ehitusprojektil seina ladumine. Kindlasti on​ Reinerti akadeemiline tegevus valdkonna mõttes kokkulangev ja eesmärkide poolest kooskõlaline. Ma ei tea, et kunagi oleks selline piiride nihutamine lõppenud kriminaalsüüdistusega. Kui tegu on tahtliku pettusega, siis peavad sellele reageerima õiguskaitseorganid.

Instituudi juht Erkki Karo ütleb informaatori salvestisel, et paindlik süsteem on vajalik instituudi ülalpidamiseks. Ehk olidki nende palgad esitatud otseste kulude all põhjusel, et kaudsete kulude 25 protsendi määrast oleks jäänud väheks – palku taheti maksta enamas mahus?

Ma ei taha olla selle käsitlusega nõus. Me lähtume siiski eeldusest, et tööd tehti heas usus. Kahtlustada pettust või soovi asjaga mitteseotud kulusid projektile panna – see ei saa olla lähtekohaks. Grandileping ütleb üheselt, et kulud peavad olema tegelikud.

Postimehes avalikult üleval rippuvatel salvestistel räägivad Erkki Karo, Robert Krimmer ja [avaliku halduse professor] Wolfgang Drechsler ise «paindlikust lähenemisest», ei eita, et instituudis tehtav võib olla pettus ja paluvad sellest avalikult mitte rääkida. Miks raport need materjalid kõrvale jättis?

Sellepärast, et komisjonile ei olnud need lindistused täismahus kättesaadavad. Komisjon palus vilepuhujalt ligipääsu, aga viidates ebamugavusele, vilepuhuja keeldus. Need lõigud, mis Postimees avaldas, olid lühikesed vestluskatked. Kontekst polnud teada.

Miks kolm inimest ei suutnud doktorandile selgeks teha, et tema arvamus on väär, ongi selle probleemi juurpõhjus.

Kas te küsisite, miks nad salvestisel nii räägivad?

Ma usun, et nendes vestlustes vastutavate isikutega seda teemat puudutati, aga tol hetkel ei suutnud ka need isikud konteksti mälu järgi konstrueerida.

Nad ei mäletanud?

Ma ütlen veel kord, et esiteks ei olnud ma ise nende intervjuude juures. Seepärast on mul väga raske kommenteerida, mida küsiti ja mida mitte. Ma saan rääkida kirjalikest materjalidest. Aga ma tean, et seda küsimust puudutati. Kui mõelda sellele salvestisele, mille Postimees on nüüd hiljem avalikuks teinud, siis küllap panete ka tähele, et selles kõneluses vilepuhuja kasutab korduvalt sõna «pettus», kusjuures instituudi direktor püüab selgitada – minu arvates küll natuke abitult – seda, kuidas instituudi rahastamismudel toimib.

Minu meelest polnud Karo üldse abitu. Ta selgitab väga hästi: «Instituudil on kaheksa professorit, raha on nelja jaoks ja süsteem, mida me kasutame, on vajalik, et ots-otsaga kokku tulla.»

Soov ja ambitsioon oma akadeemilist tegevust ülal hoida on iseenesest õilis. Et ülikool oma kesksetes valikutes saab instituudi baasrahastust mõjutada, on selge, ja see on läinud paremaks. Aga projektikesksete instituutide jaoks on tegemist objektiivselt keerulise olukorraga.

Palun ärge pange pahaks, aga ma pean uuesti küsima: kas poolteist kuud pärast skandaali on ülikoolil olemas vastus küsimusele, miks Erkki Karo räägib oma alluvale, et pettusest ei tohi avalikult rääkida?

Ilmselt on kohane, kui direktor Karo oma sõnakasutust ise kommenteeriks.

Väga kohane, aga ta ei kommenteeri.

Ma usun, et tal avaneb selleks varsti võimalus. Selline sõnakasutus on kahtlemata kahetsusväärne ja tegelikult lubamatu. Aga kindlasti – nii palju kui ma olen salvestisi nüüd kuulnud – on need talle pigem suhu pandud sõnad.

Miks nii?

No kuulake seda salvestist! Tema ei kasuta seda tegevust kirjeldades sõna «pettus». Ta põhjendab, et kui on palju projekte oma reeglitega ja instituudis on meeskond, siis püsirahastusest on võimalik kate leida osale projektidest, teine osa peab tulema projektidest.

Salvestustelt kuuleb, et [vihjeandja] Keegan McBride’i ütleb: «But this is fraud!» (ingl «Aga see on pettus!»​) ja Erkki Karo vastust «In a way, it is» («Teatud moel ongi»), misjärel ta põhjendab vajalikkust.

Äärmiselt kahetsusväärne, et ta seda sellisena ümber ei lükka.

Oleks pidanud? Tegelikult ei toimu Nurkse instituudis mingit pettust?

Ma väidan, et instituudis ei toimu mingisugust pettust.

Kui ei, siis miks McBride ei saanud kolmelt oma ülemuselt tagasilükkavat väidet, et kahtlusel pole alust, vaid hoopis palve seda avalikult mitte tõstatada?

Kahtlemata on see probleem. Sellele viitab ka komisjoni lõppraport. Tegelikult ei suudetud inimesele piisavalt selgitada. Projekti läbiviimisel olid objektiivsed puudused, projektijuht ise ei tajunud seda, ka instituudi direktor ei sekkunud. Miks kolm inimest ei suutnud doktorandile selgeks teha, et tema arvamus on väär, ongi selle probleemi juurpõhjus.

Tsiteerin üht OGI projektis osalenud teadlast: «Ma imestan uurimiskomisjoni julguse üle. Tundub liiga lai ja liiga julge tõlgendus öelda, et kõik inimesed, kes tegelesid Nurkse instituudis e-valdkonnaga, olid osa OGIst.» Kuidas kommenteerite?

Lõppkokkuvõttes on ju ka meie puhul tegu hinnanguga. Mingit absoluutsele tõele või valideeritud metoodikale toetuvat hinnangut on võimatu anda. Aga väita seda, et me oleks kõike, mis puudutas e-riiki või e-valitsemist, südamerahuga OGI kontosse kirjutanud, sellega ma ei ole kindlasti nõus.

Mitmel puhul näib, et komisjon on hinnanud teadlaste osaluse OGI projektis tõendatuks teadustöödega, mis on tegelikult tehtud teise projekti raames.

Siis tuleb konkreetselt vaadata, mida siin silmas peetakse. Mulle insenerina meeldiks ka selgepiirilised ja konkreetsed asjad. Aga inseneriteaduses on see konkreetsemalt eristatav, sotsiaalteadustes on need piirid mõnevõrra hägusemad. Kui te loete raporti esimest osa, siis seal me keskendusime sellele, mida TTÜ meeskond on lubanud OGI projektis teha. Seal on konkreetsemaid ja üldisemaid asju. Tõlgendusruumi on omajagu – ilmselt määrab suuresti vaataja perspektiiv ära selle, millisele järeldusele jõutakse.

Ometi on mõned kindlad reeglid, näiteks ei tohi olla topeltrahastamist. Kas te ei pelga, et teie pakutud lahenduse puhul võib see nii olla?

Küsimus on muidugi põhjendatud ja see on hea teadustava kontekstis selgelt lubamatu. Teisalt, OGI projekti üks eesmärk oli ka koostöövõrgustiku arendamine ja sünergia loomine. Kuidas seda tehakse? Läbi ühistaotluste, võrgustike ja koostööprojektide. Ta ongi orgaaniliselt paljude teiste valdkondadega seotud, mis objektiivses mõttes teeb keeruliseks ka selgete piiride vaheletõmbamise. Kui etteheide seisneb selles, et osa teadlaste osalus on meelevaldselt seostatud, siis sellega ma nõus ei ole.

Kuidas põhjendab uurimiskomisjon, et OGI projekti raames Euroopasse esitatud tulemites ei ole kirjas neid teadustöid, mida te nüüd peate seal osalenuks?

Nii ja naa. Päris nii ei ole. Tegelikult on osad asjad valminud pärast seda, mil lõppraport heaks kiideti. Mitme puhul nendest inimestest oli tahtlus selgelt tõendatud: mingi artikkel oli ettevalmistamise faasis, seal taga oli suhtlus projekti teiste liikmetega, kelle suhtes ei ole kahtlust. On selgelt näha, et arutelu oli seotud just OGI projektiga.

Ülikool tunnistab, et reegleid rikuti. Mis edasi saab – kes vastutab?

Kindlasti on nüüd mõtlemisainet. Otsustasime rektoraadis, et see, mis puudutab regulatsioone, tuleb veel kord üle vaadata. Teiseks infosüsteem – toetava infosüsteemi olemasolu on väga vajalik ja me peame siin kiiresti midagi tegema. Konkreetne eesmärk on pakkuda abivahend projekti täitjatele välja aasta lõpuks.

Nurkse juhtide ülesandeks on järgmisel korral paremini teha?

Kindlasti. Õppetunni osa on väga oluline. Et projektijuhid oleksid rahastaja reeglite ja ülikooli reeglitega põhjalikult kursis ja tegelikult oskaksid projekti juhtida.

Kas rikkumised võivad tingida tagasinõude Euroopa Komisjonilt?

Kindlasti ei saa seda välistada. Juhul kui OGI suhtes tehakse Euroopa Komisjoni audit, siis leidude põhjal võidakse teha finantskorrektsiooni otsus. Mina prorektorina tervitan seda auditit.

Milles seisneb Nurkse skandaal?

  • Postimees kirjutas 22. augustil informaatori andmetele toetudes, et TTÜ Nurkse instituudis maksti OpenGovIntelligence (OGI) projekti rahast palka teadlastele, kes projektis tegelikult ei töötanud.
  • Neljapäeval avaldas TTÜ uurimiskomisjon raporti, mille järgi pettust ei olnud, küll aga rikuti ülikooli reegleid.
  • Võimalikku väärkasutust uurivad prokuratuur, Euroopa Komisjoni teadusuuringute rakendusamet ning haridus- ja teadusministeerium.
Märksõnad
Tagasi üles