Isoleerimine tööelust vallandas eestlannal skisofreenia

Oma kogemusi skisofreenikuna kirjeldanud Milena soovis jääda anonüümseks, et saaks oma loost vabamalt rääkida. FOTO: Sille Annuk

Anonüümseks jääda sooviv kogemusnõustaja Milena (nimi toimetusele teada) on terve oma täiskasvanuelu maadelnud skisofreeniaga. Nüüd, mil ravimid on korralikud ning ka talle endale teada, mis haigust ägestab, et leia ta, et elu skisofreeniaga oleks nii hull.

Naine tunnistab, et kuigi tema lapsepõlv oli ilus ja muretu, algasid vaimse tervise probleemid noorukieas: 12-aastaselt tekkis esimest korda paaniline hirm klassikontserdil esinedes, haigus järjest süvenes ja tüdruk hakkas paaniliselt kartma klassi ees vastamist. Nüüd arvab ta, et tal oli ka noorukiea depressioon.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui inimesele pannakse psüühikahäire diagnoos, siis vajab ta väga suurt abi ja tuge, samuti tuleb aidata ning nõustada tema peret ja lähedasi. Suur asi on seegi, kui patsiendile on suudetud selgeks teha, et ta peab regulaarselt ravimeid võtma.

«Skisofreenia on aju ainevahetuse häire ning ravimid saavad seda tasakaalustada, kõik muu vaid aitab kaasa,» lausub Milena, kes alustas korralikku ravi 1997. aastal ning on olnud alates sellest ajast praktiliselt haiglavaba.

14.10.2019 16.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto