Sisukord
Arvamus
Postimees

Urmas Jaagant: kuidas eksperdist sai loll

2 min lugemist
Urmas Jaagant FOTO: Madis Sinivee

Poliitikute eesmärk on viia ellu oma lubadusi, selleks on valijad neid valinud. Need lubadused on enamasti antud laest võetud andmete põhjal. Kes ikka enne valimisi hakkab raha kulutama uuringutele, et teada saada, kas mingit probleemi saab just selliselt lahendada või kas juba välja mõeldud lahenduse jaoks üldse leidub sobivat probleemi.

Aga kui antud lubadust hakataksegi ellu viima, tulevad uuringud isegi siis, kui poliitikud neid ei taha. Ja vahel näitavad need uuringud ka asju, mida poliitikud ei taha oma valijatele näidata. Selle nädala näide on Eesti Panga uuring II pensionisamba reformi mõjude kohta. Uuringu sisusse – mille detaile me endiselt ei tea – laskumata on näha, et Eesti poliitikas kogub jõudu ülbe iseteadja sündroom.

Suurte reformide tegemine on alati vastuoluline ja tihti polegi võimalik, et kõik inimesed neist ühtmoodi võidaks. Ja alati leidub keegi, kes teeb uuringu, mis need kaasnevad kahjud faktidena avalikkuse ette laob. Kui poliitik on otsustanud, et need kahjud tuleb suurema eesmärgi nimel ära kanda, on tal mitu võimalust, kuidas tema ideid halvas valguses näitavale eksperdile reageerida.

Esimene neist on võimalus olla «viisakas ülerullija». Veel mõni aasta tagasi oli see levinuim viis oma ideedega vastuseisust hoolimata edasi minna. Sellisel juhul ütles poliitik umbes nii: «Me täname teid selle põhjaliku analüüsi ja sügava sissevaate eest kahtlemata olulisse probleemi, mis meie ühiskonna ees seisab. Teie uuring annab olulisi kaalumiskohti ja kindlasti me arutame teie järeldused põhjalikult läbi, enne kui langetame lõplikud otsused.» Hiljem selgus tihtipeale, et poliitikud ei võtnud uuringust üle ühtki silpi, vaid tegid nii, nagu olid algusest peale plaaninud. Aga vähemalt ei tambitud analüüsijate usaldusväärsust avalikult mutta.

Kriitikale vaatamata endale kindlaks jäämine ei pea tähendama, et kõik kritiseerijad tuleb vaenlasteks tembeldada.

Teine, viimastel aastatel järjest enam levinud võimalus reageerida on olla «ülbe iseteadja». Sel juhul ütleb poliitik isegi teesklemata, et ta on uuringuga tutvunud: «No mis siin uut? Me oleme seda juba kuulnud, meie poliitilised konkurendid räägivad ju täpselt sama juttu! No muidugi on see uuring kallutatud, nn eksperdid siin teevad ilmselt varsti partei asutamise kongressi. Ja üldse on meil juba otsus tehtud, hakake harjuma.» Uuringut ei võeta arvesse nii nagu «viisaka ülerullija» puhulgi, aga siin on ekspertidest saanud lollid ja saamatud, ebaobjektiivsed ning nad on veetud poliitikasse.

Kriitikale vaatamata endale kindlaks jäämine ei pea tähendama, et kõik kritiseerijad tuleb vaenlasteks tembeldada. Ju siis ei ole «ülbed iseteadjad» endas lihtsalt niivõrd kindlad.

Seotud lood
15.10.2019 17.10.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto