Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: eksamid – kõige põletavam mure?

2 min lugemist
Eksam.  FOTO: Marko Saarm

Haridus- ja teadusministeeriumis küpseb juba mõnda aega plaan kaotada põhikooli riiklikud lõpueksamid. Selle asemel peetakse õigemaks keskenduda hoopis tasemetöödele. Õpetajate aineliidud on reformi vastu. Samuti juhivad nad tähelepanu sellele, et ministeerium pole seaduseelnõu väljatöötamisse õpetajaid kaasanudki.

Ühelt poolt on muidugi tõsi, et suuremat sorti muudatustega kipub olema nõnda, et alati leidub keegi, kes eelistaks jätkata vanaviisi. Liiati – olgu vana süsteem pealegi vigadega, räägib selle kasuks lihtne tõsiasi, et me vähemalt teame, kuidas see toimib. Mis juhtub aga siis, kui muudame midagi? Seda saame teada alles pärast muutuse tegemist. Ning hariduses on muudatused teadupoolest eriti riuklikud, avaldades mõju alles aastate jooksul ning siis tohutule hulgale inimestele ja suurtele süsteemidele korraga.

Seetõttu ei jäta hariduselu uuendused külmaks peaaegu kedagi. Ja mis lõpueksamite kaotamisse puutub, siis tundub, et peale aineliitude ei mõista muudatuse vajalikkust ka suur osa ühiskonnast. See tekitab küsimuse, miks kiirustada lahendama probleemi, mida suur osa õpetajatest ja lastevanematest probleemina ei taju. Kas meie hariduses pole palju suuremaid muresid kui põhikooli lõpueksamid?

Pole just saladus, et Eesti haridussüsteemis on palju lahti harutamata sasipuntraid ja vastuolusid, mis vajaksid põhikooli riigieksamite asemel rohkem tähelepanu. Koolikius, õpetajate puudus, ülikoolide alarahastamine, eesti- ja venekeelsete koolide ühendamine, väikeste koolide tulevik – seda loetelu võiks jätkata.

Kas praegu mitte ei tulda meelega välja ebaolulise ja vastuolulise teemaga, mille kallal on mugav jageleda, selmet hakata lahendama mõnd ebamugavat ülesannet?

On selge, et muresid meie hariduse ümber jagub rohkem kui ühele valitsusele. Samas on ka selge, et põhikooli lõpueksamitele keskendudes tegeletakse üksikküsimusega, mille lahenduse asjus ei ole saavutatud üksmeelt.

Nii jääb toimuvast paratamatult kahtlane mulje. Pähe kargab kiuslik küsimus: kas praegu mitte ei tulda meelega välja ebaolulise ja vastuolulise teemaga, mille kallal on mugav jageleda, selmet hakata lahendama mõnd ebamugavat ülesannet? Näiteks hakata looma ühtset eesti kooli, milles koalitsioonierakonnad ju teadagi üksmeelel pole. Samas on ühtne eesti kool üks väheseid haridusalaseid uuendusi, mille suhtes uuringud on näidanud suurt ühiskondlikku toetust, ja seda nii hästi eesti kui ka vene emakeelega elanike hulgas.

Tegutseme teadupoolest piiratud rahalise ja inimressursi tingimustes. Sellises olukorras peaks muudatuste tegemisel eriti valiv olema – iga euro, iga spetsialist ja iga töötund on loetud ning tänaste otsuste tulemused selguvad alles tulevikus. Mis siis, kui need osutuvad kui mitte kahjulikeks, siis lihtsalt kasututeks – tühja tuule tallamiseks ja niigi vähese ressursi raiskamiseks? Ajaratast pole ju võimalik tagasi keerata, kannatajateks jäävad aga praegused lapsed, Eesti tulevik.

Seotud lood
15.10.2019 17.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto