Töökohtade kohandamine vanematele inimestele on veel lapsekingades – üle kolmandiku tööandjatest eelistab nooremaid töötajaid ja suhtub üle 50-aastastesse töötajatesse eelarvamuse ja usaldamatusega, kirjutab Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, sotsioloog Iris Pettai.
Elame tõelisel eksperimentaalajastul, kus Eesti on saanud juhtfiguuriks kogu Euroopas: üheski teises ELi riigis pole nii palju tublisid 50+ vanuses töötajaid kui meil. Eesti hiilgava positsiooni üks põhjusi on kindlasti ka madalad pensionid, mis ei võimalda rahulikku ja turvalist elu vanemas eas. Eesti on ELis esikohal pensionäride (65+) vaesuse poolest. 47,5 protsenti ehk pea iga teine pensionär elab suhtelises vaesuses. ELi keskmine on 14 protsenti. Tajudes riigi väga piiratud võimalusi pensione suurendada – meenutagem hiljutist seitsmeeurost pensionilisa –, saab inimestele üha selgemaks, et tööd tuleb teha seni, kuni jaksu on.
Eesti Panga hiljuti avaldatud Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringust selgub, et lausa 62 protsenti vastajatest teatas, et ei kavatse raha eest töötamist kunagi lõpetada. See kajastab inimeste ebakindlust oma pensioniõiguste suhtes. «Pensionieas saadava sissetuleku säilitamise peamine strateegia näib olevat plaan nii kaua töötada kui võimalik,» oli tulemustes kirjas.
Selline häälestatus ja valmisolek tähendab väga suurt muudatust. Me kõik oleme harjunud mõtteviisiga, et töötada tuleb kuni pensionieani ja seejärel peab vanem põlvkond loovutama oma positsioonid tööturul noorematele, sõltumata sellest, kui töövõimelised, head ja vajalikud spetsialistid nad on. Ühiskond tervikuna eeldab, et vanemaealistel tuleb tõmbuda tagasihoidlikku vanainimeseellu, kuhu ei peaks kuuluma koos noortega tööturukonkurentsis osalemine, edasiõppimine, uue eriala omandamine, karjääri tegemine jne.
