Kuidas tuua lavale inimene, keda ei määratle surmahirm?

Viktor Gussevi «Au» lavastas Konstantin Bogomolov Tovstonogovi-nimelises Suures Draamateatris Peterburis. FOTO: Stas Levšin

Mitmeski mõttes on tegu Konstantin Bogomolovi parima lavastusega. Siin leidub sedavõrd peent irooniat, et see võib jääda esimesel hetkel isegi märkamatuks ja lubab vaadata laval toimuvat siira pilguga. Sündmustiku põnevus kombineerub intellektuaalsete üldistustega, mis võimaldab lavastust nautida väga erineva ettevalmistusega vaatajagruppidel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lavastuse teljeks on mõttevahetus ühes tänapäeva kõige keerulisemas küsimuses: kuidas suhtuda nõukogude aja inimesse, stalinlikku epohhi laiemalt ja 1930ndate aastate ideoloogilisse kunsti?

BDTs on teoks saanud unistus, mis omal ajal ei täitunud Moskva Kunstiteatris: taaslavastada Viktor Gussevi näidend «Au», menukas ja palju mängitud 1930ndatel, kuid mis hiljem kadus repertuaarist nagu paljud teisedki nõukogude ideoloogilised näidendid.

Bogomolovit on paelunud võimalus uurida stalinistlikku uusklassitsistlikku stiili, milles reljeefselt joonistub välja nõukogude aja inimene. Selles stiiliproovis peitub kahekordne annus irooniat.

16.10.2019 18.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto