Tallinn 800: tervitustega Tallinnast

2017. aasta kevadel leiti Pühajõe külast Ida-Virumaal Tallinna piiskopi Thorkilli (1238?–1260) pitsati katke. Kuidas leid sinna sattus, jääb ilmselt alatiseks teadmata. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7813: 1; Foto: Jaana Ratas

Esimene nimeliselt tuntud 13. sajandi tallinlasele kuulunud eseme tükk leiti alles mõni aasta tagasi ja üllatuslikult Ida-Virumaalt, kirjutab arheoloog Erki Russow. 

Hoolimata aja jooksul leitud arvukaist müüridest ja lugematuist esemekatkeist, on 13. sajandi tallinlaste nimed-näod vajunud aastasadade jooksul unustusehõlma ning päevavalgele tulnud asjade kokkuviimine nende kunagiste omanikega on enamasti ilmvõimatu. Tõsi, linnaga seotud vanimates kirjalikes allikates nimetatakse vahetevahel siin tegutsenud võimu- ja vaimuinimesi, kuid nende omandit saame ainult oletamisi taastada, lähtudes isiku kultuurilisest ja varanduslikust taustast.

Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida: odavale majakraamile hakati alles aastasada-kaks hiljem omanikutunnust lisama, veidi hõlpsamini isikustatav kallisvara sattus aga maapõue haruharva. Seetõttu polegi ehk põhjust imestada, et esimene nimeliselt tuntud 13. sajandi tallinlasele kuulunud eseme tükk leiti alles mõni aasta tagasi. Küll aga on imekspandav asja leiukoht kaugel Tallinnast, paigast, mida teadaolevalt ei saa omanikuga mitte mingilgi moel seostada.

Nimelt avastas 2017. aasta kevadel Ida-Virumaal metallidetektoriga ringi liikunud hobiotsija Toila lähedalt Pühajärve külast ühe imeliku metallikatke, mille ta ühes teiste leidudega edastas muinsuskaitseametile. Nagu peagi selgus, osutus graveeringuga metallvidin väikeseks sensatsiooniks – Tallinna piiskopi Thorkilli (tegutses piiskopina u 1238–1260) pitsati fragmendiks. Kuidas Thorkilli pitsati tükk kõrvalisse maanurka sattus, jääb suure tõenäosusega igavesti mõistatuseks1. Rootsi Riigiarhiivis oli veel 19. sajandil alles üks Tallinna ürik, mille Thorkill oli kinnitanud oma pitseriga, millest omakorda on säilinud kaks jäljendit. Seega pole kahtlust, et 13. sajandi keskpaigas seda pitsatit siin kasutati.

Piiskop Thorkilli pitser ja selle jäljend. FOTO: rahvusarhiiv Ra, Eaa.2069.3.173–174; Foto: Rahvusarhiiv

Loomulikult ei olnud Taanis Ribe linnas tegutsenud preestrist Tallinna piiskopiks tõusnud Thorkill ainuke, kes tolle aja Tallinnas pitsatit tarvitas. Pitsat oli toona oluline instrument, sest selle jäljend – pitser – aitas kindlaks teha dokumendi või kirja autorit ning ühtlasi garanteeris üriku autentsuse. Ja kui kirjutis oli pitseriga suletud, siis tagas samuti kirjasaladuse – murtud pitser oli ilmne vihje, et võõrad silmad on tekstiga juba tutvunud.

Pitsatikasutajate hulk võis Tallinnas olla päris suur, hõlmates kõiki, kes kirjaoskusega tihedamalt kokku puutusid ning kellel oli vaja ametlikke dokumente allkirjastada või kauge maa taha kirju lähetada. Kindlasti kuulusid selliste inimeste sekka Taani riigivõimu esindajad Toompeal – asehaldur ja tema lähemad käsilased, ülalmainitud Tallinna piiskop ning kuninga vasallid. Ka all-linnas ei olnud pitsatikasutajate ring väike, sest dokumentide ja kirjavahetusega puutusid kokku nii linnavalitsus kui ka kirikute-kloostrite juures tegutsenud vaimulikud. Mõlemaist on säilinud pitseriga varustatud 13. sajandi ürikuid, kuid mitte selleks kasutatud pitsateid. Üleüldse võib nii vanu pitsateid Eestis ühe käe sõrmedel kokku lugeda, needki kõik alles 13.–14. sajandi vahetusega piirnevatest aastakümnetest.

Tallinna rae (vasakul) ja Taani kuninga asehalduri pitseriga varustatud kiri Lübeckile aastast 1257 (?) on esimene teadaolev aineline jälg pitsati kasutamisest linnavõimu poolt. Pitsat ise ei ole säilinud. FOTO: Lübecki Linnaarhiiv, Livonica Und Estonica, Nr 14; Foto: Tapio Salminen

See, et nii vanu pitsateid on leitud vähe, ei ole üllatav, eriti üksikisikute puhul. Asja selgitab Thorkilli pitsat. Kui Pühajõe külast leitud esemekatket lähemalt vaadelda, siis võib näha, et see on sihilikult enam-vähem neljaks võrdseks osaks tükeldatud. See ei ole juhuslik, vaid tollal laialt levinud komme purustada ese pärast pitsati omaniku surma, et vältida selle pahatahtlikku kasutamist.

On ka teada, et hävitamise ja ümber sulatamise kõrval pandi ülikutele pitsateid surma järel hauda kaasa, mis samuti kindlustas, et neid ei saanud tarvitada keegi teine. Hävitati ka institutsiooniga (klooster, tsunft, linnavõim jne) seotud pitsatid – ikka selleks, et vältida tähtsate esemete sattumist halbadesse kätesse. Selliste pitsatite eluiga oli siiski pikem üksikisikute omast, küündides vahel mitme aastasajani. Näiteks kasutati Londoni linna suurt pitsatit isegi enam kui pool tuhat aastat, ajavahemikus 1219–1957.

Thorkilli pitsati kõrval oleks sama suur sensatsioon ka mõne tolleaegse Tallinna kaupmehe pitsati leidmine. Päris ilmvõimatu see ei ole, sest just 13. sajandil levis pitsatite kasutamise komme aadli, vaimulikkonna ja linnade juhtorganite seast aina enam kolmanda seisuse sekka. Osalt kajastab see asjaolu taas, et madalamal positsioonil olnud võtsid ühiskonna koorekihi kombestiku jõudsalt üle, kuid mitte ainult. Pitsatite üha hoogsam kasutuselevõtt viitab ka muutustele Euroopa kaugkaubanduses 12.–13. sajandil: kui aastasadu oli tavaks olnud, et kaupmehed reisisid ühes oma kaubaga, siis nüüd muutus niisugune kauplemisviis aja jooksul aina harvemaks. Kaupmees jäi paikseks ning kaubavedu korraldati muul moel, mis omakorda tähendas, et varasema vahetu suhtluse asemel kasvas aina enam tarvidus vahetada äripartneritega kirju.

Ehkki ka kaupmeeskond hakkas 13. sajandil pitsateid kasutama, on sellised leiud väga haruldased. Üks vanemaid näiteid on arvatavasti Norra päritolu kaupmehe Ghizekin Smorlopi pitsat, mis leiti 2006. aastal Stralsundi sadamaala arheoloogilistel uuringutel. FOTO: Mecklenburg-vorpommerni Liidumaa Arheoloogiamuuseum, Alm 2005/620/47; Foto: Jörg Ansorge

Millal see Vahemere piirkonna kaupmeeskonnast alguse saanud teguviis hansaregioonis valitsevaks sai, on ainult pitsatileidude põhjal keeruline öelda. Eluliselt tähtsat töövahendit hoiti hoolega, kandes aasakesega pitsatit kaelas või ketiga vöö küljes, ning omaniku surma järel ese hävitati või visati kohta, kust selle leidmine pidi keeruline olema. Hilisemate sajandite leidude najal võib öelda, et sageli oli see koht käimla, kust pitsatid sattusid hiljem sõnnikuga linnast välja põllule, prügimäele või täitekihina veekogudesse. Sellisel moel on meieni jõudnud mõned Jahu ja Väike-Patarei tn vahelisest kvartalist leitud 15. sajandi pitsatid – sisuliselt esimesed nii vanad leiud Tallinnast. Kuid nagu näitab üks Läänemere regiooni vanemaid kaupmehepitsateid, Ghizeken Smorlopi 1300. aasta paiku Stralsundi keskaegse sadama alal kadunud või sihilikult minema visatud pitsat, on ehk meilgi lootust millalgi midagi samaaegset avastada. Kuid lähtudes piiskop Thorkilli pitsatitükist ja Ghizeken Smorlopi pitsatist, ei pruugita seda leida mitte hansalinnast Tallinnast, vaid kes teab kust Euroopas.

1       Selle pitsati kohta lähemalt vt Ivar Leimus, Fragment of the seal stamp of Thorkill, bishop of Tallinn, discovered in Virumaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2017. Tallinn, 2018, lk 111–116.

18.10.2019 21.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto