P, 4.12.2022

Oluline kivike Eesti filmikultuuri terviklikkuse vundamendis

Hendrik Alla kommentaar
Hendrik Alla
, toimetaja
Oluline kivike Eesti filmikultuuri terviklikkuse vundamendis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Õudusfilm «Kiirtee põrgusse»
Õudusfilm «Kiirtee põrgusse» Foto: Kaader filmist

Pärast kolmapäevast esilinastust nimetasin «Kiirteed põrgusse» ülevoolavalt ja võib-olla veidi ennatlikult «kõige tähelepanuväärsemaks Eesti filmiks aastal 2019». Pange tähele, see on aasta, mil linastus ka kriitikute ja publiku suur lemmik «Tõde ja õigus». Urmas Eero Liiv ei avalda oma filmi eelarvet, aga usun, et eelmainitud suurteosega võrreldes on rahasummade vahe suurusjärkudes.

Veidi järele mõelnult otsustasin, et jään oma sõnade juurde. «Kiirtee põrgusse» tõestab, et Eestis on võimalik teha ja tehaksegi täiesti professionaalsel tasemel stiilipuhast žanriõudust. Senised žanrifilmi katsetused (alates kas või Ilmar Raagi «Tapvast Tartust», 1998) on jäänud ikkagi natuke ebalevaks ja hõredaks. Üks põhjus on mõistagi rahastus, aga teine see, et tegijad tahaksid pärast tehtut siiski säilitada teatava tõsiselt võetavuse. Sisetsensuur. Andku kõik, kes end siin ära tundsid, mulle andeks.

Märksõnad
Tagasi üles