Mida on ühist keskealisel jooksuhullust mehel ja pirukamaial proual? Mõlemaid ähvardab keskmisest suurem oht endale põlvetrauma hankida. Kuidas nii? Loe ja imesta. Põlvehäda all kannatab iga neljas meie seast ning on vigastusi, mis kunagi ise ei parane.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Põlv nägi välja täitsa tavaline. Valutas küll, aga hakkasin sellega vaikselt ära harjuma. Sest ta valutas juba kolmandat kuud! Kas tõesti saab minul olla vigastus, mis ei paranegi ise ära? Ma pole ju spordihull ega ülekaaluline. Aga selgus, et just nii see oli.

Liipasin diagnoosimata katkise meniskiga ringi peaaegu kriitilise hetkeni, mil killud juba liigeseid lõhkuma hakkasid. Ja et minusuguseid on tohutu hulk, otsustasin kogu loo kirja panna. Paugust paranemiseni. Ülearu mõnus seiklus see põlveoperatsioon paraku pole.

Põlvestreik

Asi algas kukkumisest lumelauahüppel. Siis tuli otsa paar väänamist surfates ja oligi korras. Kuid see pole märk, et meniskid vaid ekstreemsportlastel katki lähevad. Suurem osa selle häda all kannatajatest ei tee üldse sporti. Piisab õige vähesest, näiteks astud valesti autost välja, teed vale tehnikaga paar kükki, kaalud rohkem, kui kasulik oleks. Variante on palju, aga tulemus alati sama – liikuda enam hästi ei saa ning valu ei mõtlegi kaduda. Ja see võtab vaikselt igasuguse soovi trenni teha.

Minu suvi möödus sama sportlikult nagu keskmisel diivanipadjal. No ei ole lahe, kui teed kerge, kümnekilomeetrise jooksuringi ja hiljem ei saa käiagi. Või tavalise raskusega kükid ja põlv pärast poole suurem. Põlv reageeris nii külma mere kui ka kuuma sauna peale. Kõige krooniks olin sunnitud isegi kontskingadest loobuma.