R, 2.12.2022
Keskealiste katk - põlvehäda, mis ei parane
Põlvevalu all kannatab iga neljas meie seast ning pahatihti selgub, et kompressist pole mingit kasu - vaja on operatsiooni! Foto: Meisi Volt
Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Keskealiste katk - põlvehäda, mis ei parane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Mida on ühist keskealisel jooksuhullust mehel ja pirukamaial proual? Mõlemaid ähvardab keskmisest suurem oht endale põlvetrauma hankida. Kuidas nii? Loe ja imesta. Põlvehäda all kannatab iga neljas meie seast ning on vigastusi, mis kunagi ise ei parane.

Põlv nägi välja täitsa tavaline. Valutas küll, aga hakkasin sellega vaikselt ära harjuma. Sest ta valutas juba kolmandat kuud! Kas tõesti saab minul olla vigastus, mis ei paranegi ise ära? Ma pole ju spordihull ega ülekaaluline. Aga selgus, et just nii see oli.

Liipasin diagnoosimata katkise meniskiga ringi peaaegu kriitilise hetkeni, mil killud juba liigeseid lõhkuma hakkasid. Ja et minusuguseid on tohutu hulk, otsustasin kogu loo kirja panna. Paugust paranemiseni. Ülearu mõnus seiklus see põlveoperatsioon paraku pole.

Põlvestreik

Olen valuvaigisteid kulmudeni täis ning jalas mingit valu ei tunne. No kuidas saakski – ma ei tunne isegi, et mul üldse midagi jalasarnast küljes oleks!

Asi algas kukkumisest lumelauahüppel. Siis tuli otsa paar väänamist surfates ja oligi korras. Kuid see pole märk, et meniskid vaid ekstreemsportlastel katki lähevad. Suurem osa selle häda all kannatajatest ei tee üldse sporti. Piisab õige vähesest, näiteks astud valesti autost välja, teed vale tehnikaga paar kükki, kaalud rohkem, kui kasulik oleks. Variante on palju, aga tulemus alati sama – liikuda enam hästi ei saa ning valu ei mõtlegi kaduda. Ja see võtab vaikselt igasuguse soovi trenni teha.

Liipasin diagnoosimata katkise meniskiga ringi peaaegu kriitilise hetkeni, mil killud juba liigeseid lõhkuma hakkasid.

Minu suvi möödus sama sportlikult nagu keskmisel diivanipadjal. No ei ole lahe, kui teed kerge, kümnekilomeetrise jooksuringi ja hiljem ei saa käiagi. Või tavalise raskusega kükid ja põlv pärast poole suurem. Põlv reageeris nii külma mere kui ka kuuma sauna peale. Kõige krooniks olin sunnitud isegi kontskingadest loobuma.

Ärkamise rõõm – keegi hoiab hammastega sõrmest. Mingi andur.
Ärkamise rõõm – keegi hoiab hammastega sõrmest. Mingi andur. Foto: Kristina Herodes

Spordiarst

«Kaua sa lonkad, hommepäev lähed arsti juurde,» teatas mu elukaaslane viimaks tüdinult. Seni olin asja edasi lükanud. Kes siis vabatahtlikult arsti juurde läheb?! Seal võib ju selguda, et miskit ongi viltu. Spordiarst Gunnar Männik vaatas, kuulas, painutas jalga ja teatas otsekoheselt: «See põlv on sul sodi!»

Tegelikult vedas mul hullupööra, et asjatundlik arst mu enda hoole alla võttis. Järjekorrad on päris pikad – esmalt ootad spetsialisti jutule, siis diagnostikat, ja kui miskit mäda, ootad operatsiooni. Männik kandis mind kogu kadalipust läbi, ja ega kogenud arstid kahjuks eksi – MRT-uuring tuvastas meniskivigastuse, mis vajas operatsiooni. Doktor soovitas mulle kohe ka parimat kirurgi, andis hunniku juhiseid ja valuvaigistid.

Hea arsti abil toimus konkreetne kursimuutus – probleem oli paljastatud, enesepettusele ruumi polnud. See andis sihi ja uue võitlusvaimu. Operatsioon ei kõla isuäratavalt, aga kui on vaja, siis mida varem, seda parem! Haigekassa operatsioonijärjekord oleks olnud veel neli kuud, mis on tegelikult igati normaalne ooteaeg. Aga kuna olin omast lollusest juba teist sama palju aega raisanud, otsustasin 750-eurose omafinantseeringuga opi kasuks.

Analoogseid operatsioone tehakse Eestis igal aastal tuhandeid ning neid, kes diagnoosimata murega ringi koperdavad, on ilmselt veel mitu korda rohkem. Häirivalt suur hulk sõpru teatas minu põlvehädast kuuldes: «Jaa. Mina ka!»

Operatsioon

Õde suskab kanüüli veeni ja seletab: «Olge rahulik, kohe läheme operatsioonile.» Seni polnud mulle pähegi tulnud närvi minna, aga see lause on väga tõhus paanikatekitaja. Šallalllaaa! Kohe saan noa põlve – mis saaks olla rahustavam. Sisse astub kirurg Kaspar Rõivassepp ja selgitab mulle täpsete ja lühikeste lausetega, mis toimuma hakkab.

Artroskoopia operatsioon olla patsiendile tavalõikusest vähem traumeeriv – saan teada, et põlve ei lõigatagi lahti! Sinna tuleb paar pisikest auku, mille kaudu tibatilluke kaamera probleemi kindlaks teeb ning ainult seda siis vajaduse järgi putitatakse. Ei mingit pimesi saagimist ega suuri valusid. Kirurgist õhkub enesekindlust ja asjatundlikkust. Jõuan veel mõelda, et paar väikest auku on tühiasi mu paremale jalale, mida senistest seiklustest katab juba seitse suurt armi.

Mäletan veel, kuidas saali sõidan, mismoodi mu käed-jalad laua külge kinnitatakse ja anesteesiaarst mulle maski nina alla sirutab: «Hingake-hingake, see on hapnik.» Siis hajub pilt pimedaks.

Ärkan hoopis teises toas ja teises voodis. Pea on paks ja keha nagu vatti täis, kuid olemisel pole viga midagi. Olen valuvaigisteid kulmudeni täis ning jalas mingit valu ei tunne. No kuidas saakski – ma ei tunne isegi, et mul üldse midagi jalasarnast küljes oleks! Kardina taga oigab keegi. Mina teatan kõigile, kes kuulda soovivad, et tunnen end väga hästi, tänan.

Operatsioonijärgses palatis: pea on udune, katus sõidab, jalga ei tunne üldse.
Operatsioonijärgses palatis: pea on udune, katus sõidab, jalga ei tunne üldse. Foto: Kristina Herodes

Menisk - väga tähtis osa põlves 

Menisk on sidekoeline pehme kiht reieluu ja sääreluu vahel, mis toimib nagu amort: kaitseb liigeskõhre, summutab põrutusi ja stabiliseerib. Põlves on kaks ringikujulist meniskit, seesmine ja välimine.

Meniskivigastus on väga sage! See tekib maandumisel, sääreluu nihkumisel reieluu suhtes, mis ületab elastsuse piiri, ootamatul põlveliigese pööramisel, labajalg maas.

Meniskis verevarustus on väga vähene, seega võib menisk olla puru ka siis, kui ei kaasne mingeid valusid. Vigastusele võib viidata takistus painutamisel, pööramisel, sirutamisel, põlve «loksumine» või «lukustumine».

Meniskivigastust aitab ära hoida põrutava treeningu vähendamine, korrektne tehnika, normaalkaalu säilitamine, stabiilne aktiivsus. Enim on ohustatud pallimängude harrastajad. Vigastust täielikult vältida pole võimalik.

Alati pole viga meniskis – 15 protsenti kõigist spordivigastustest on põlvevigastused, kuid levinud on sidemevigastused, ülekoormus ja luumurrud. Valu põlves võib olla põhjustatud ka hoopis vigastusest hüppeliigeses või puusas.

Purunenud meniskit õmmeldakse vaid erandjuhul ja noortel, seda saab ka tehismaterjaliga asendada, kuid selle õnnestumise protsent ei ole kuigi suur. Terve põlveliigese asendamine proteesiga on seevastu väga levinud operatsioon.

Ravis eelistatakse konservatiivset lähenemist, iga meniskivigastus operatsiooni ei vaja. Vahel piisab taastusravist ja treeningharjumuste korrigeerimisest. Kui lahti tulnud tükk või rebenenud osa hakkab liigespindu kulutama ja on oht tekitada veel suurem vigastus, on tark lõigata. Kui põlv on juba opereeritud, on risk kordusvigastust saada oluliselt suurem.

Operatsioon on artroskoopiline. Enamasti eemaldatakse rebenenud meniskiosa või lahti tulnud tükid. Taastumiseks tuleb varuda keskmiselt kuus nädalat.

Eestis tehakse igal aastal tuhandeid meniskilõikusi, ainuüksi Sportomedica kliinik teeb umbkaudu 500 operatsiooni aastas.

Meniski ehitus
Meniski ehitus Foto: Internet

Kirurg räägib, mis minuga tehti. Pingutan oma pehmeid ajusid, nagu suudan. Nii palju, kui meelde jäi, oli parema meniski tagumise serva kahjustus ja mingid tükid lahti tulnud.

Selge pilt – katkised jupid ise põlvest välja ei pudene, oota, kaua ootad. On vigastusi, mille puhul aitab ainult operatsioon, ja selle otsuse oskab teha üksnes kogenud spordiarst.

«Meniskivigastus on kõige sagedasem ortopeedilise operatsiooni põhjus,» selgitab doktor. «Ära hoida seda kuidagi ei saagi. Eks seal mängib rolli geneetiline eelsoodumus – kellel mis jupid tugevamad on või siis rutem läbi lähevad. Aga samavõrra loeb elatud elu, füüsiline aktiivsus, kehakaal, traumad.»

Nüüd ootab ees kaks nädalat valuvaigistite seltsis ja siis kuus nädalat aktiivset taastusravi. Kolm-neli päeva karkudel, nädala pärast tohib ettevaatlikult jalutada ja paari nädala möödudes rattaga sõita. Esimest jooksusammu tuleb kannatlikult oodata kuus nädalat.

Kargud

Kõrinal tõmmatakse kardin eest. Minu ees seisab päevitunud ja punapõsine, imekaunis blond õde. Naeratab sulnilt. «Kargud ei ole,» teatab ta pioneeri optimismiga.

Mõh?

Nüüd kordab kaunitar sama lauset ka küsi- ja hüüdlause vormis. «Kargud ei ole?» «Ai-ai-ai! Kargud ei ole!»

Vene keele peale ümber lülitudes saan teada, et sel päeval on kõik haiglas leiduvad kargud juba omaniku leidnud ja juhul, kui mul endal neid kusagil padja all peidus pole, pean muul moel haiglast lahkuma. Homme saab.

Õnneks on mulle järele tulnud kallim lahkesti valmis mind kätel kandma. Mul on ülihea meel, et operatsioon tehti päevakirurgias ja saan kähku koju. Haigla tekitab minus kummalisi tundeid. Eks elu jooksul on eri traumadega siia sattutud küll ja küll, aga alati tahaks esimesel võimalusel vehkat teha.

«Kargud ei ole!» Niisiis tuleb alguses hädapärased sammud matkakeppide abil korda saata.
«Kargud ei ole!» Niisiis tuleb alguses hädapärased sammud matkakeppide abil korda saata. Foto: Marko Külaots

Toetada ma jalale päris hästi ei saa, aga ega julge ka. Kõriseb teine kummaliselt ja tundub nagu võõrkeha. Kallim toob mulle garaažist matkakepid, mida mägedes kasutame – ajavad karkude saabumiseni asja ära küll. Omamoodi humoorikas kogemus on söögi ajal diivanil lebotada ja öelda, mida proua soovib. Tavaliselt olen mina alati see, kes jookseb ja kõigi soove täidab, ehkki... keegi neist pole tegelikult lombakas.

Enesetunne on kummaline. Mu rüütellik kallim kujutab ette, et olen pärast oppi muutunud mingiks maaväliseks õrn-olendiks. Ta ei julge mind puudutadagi. Ma isegi ei tea, mis mind rohkem segab, kas tuikav valu või see viimati selgunud fakt.

Glamuuritar karkudel. Ei tahaks kuskile neljajalgsena minna, aga kui on väga tähtsad koosolekud, pole pääsu.
Glamuuritar karkudel. Ei tahaks kuskile neljajalgsena minna, aga kui on väga tähtsad koosolekud, pole pääsu. Foto: Anu Kikas

Kannatused

Miskipärast loodan, et juba järgmisel hommikul ärkan kõbusana, kuid nii see pole. Mulle on kirjutatud vägevad valuvaigistid, nendest olen täiesti pilves. Põlv on tuim nagu tellis. Kõige meelsamini ei liigutaks ma üldse mitte. Aga ei saa – liikuma peab, et verevarustus ja paranemine kiirem oleks ning põlv ka edaspidi liikumisega nõustuks. See on paras köietants – ülearu rapsides teen jalale liiga ja lõhun seda, liikumatuna jään kangeks.

Tunnen end megakobana! Valu vältides kipun karkudega keksima, kuid seegi on vale – käia tuleb nii normaalselt kui võimalik, aga kõik on lubatud valu piirini.

Sidet ei taha üldse maha kiskuda, sest mine tea, mis otse õudukast pärinev üllatus seal ootab. Aga polegi kõige hullem – teisest jalast tublisti jämedam jurakas see parem mul on, moekalt lilla, aga õmbluste asemel on vaid kaks sinise niidiga kokku tõmmatud auku.

Taastusravi harjutusi tehes selgub, et seal, kus varem olid jalalihased, on mul kasutada vaid kuhi kallerdist. Kuidagi ei jaksa jalga tõsta! Mitu korda puhkan, enne kui kogu kava korralikult tehtud saan.

Üks jubedamaid hetki – suur jalg ja väike jalg. Turse läks alla kolm päeva hiljem pärast pidevat jääteraapiat.
Üks jubedamaid hetki – suur jalg ja väike jalg. Turse läks alla kolm päeva hiljem pärast pidevat jääteraapiat. Foto: Kristina Herodes

Jalg protestib otsemaid: «Lollpea! Liiga agar olid!» Läheb eriti koledasti paiste. Edasised päevad mööduvad selili, jalg padjahunniku otsas, jääkott iga tunni järel põlvel ning laptop kõhu peal. Mingil moel peab töö ka valmis saama! Kedagi ei huvita, et mu ellu vahepeal üks meelelahutuslik operatsioonike mahtus.

See on neljas hommik operatsioonist, kui paistetusepalli seest oma kolekondise põlve tuttavaid kontuure hakkan eristama. Juba saan mõned sammud teha. Paras sportlik sooritus on diivanilt neli sammu külmkapini, sefiirikott preemiaks kätte ja kähku diivanile tagasi. Huh! Tänaseks treenitud küllalt.

Sten Siitam eelistab aktiivset teraapiat – kõige parem taastumine on targalt tehtud trenn.
Sten Siitam eelistab aktiivset teraapiat – kõige parem taastumine on targalt tehtud trenn. Foto: Risto Jamnes

Taastusravi

Füsioteraapia on paranemisprotsessis sama oluline nagu operatsiooni õnnestumine. Ainult et see on hullem! Opil saad narkoosi all norsata ja kogu vastutus on kirurgi kraes, aga taastusravis pead ise pingutama. Ning kui viilid, pole paranemist loota.

Täpselt kaks nädalat pärast operatsiooni olen füsioterapeut Sten Siitami vastuvõtul. Kuulab, vaatab, painutab ja siis läheb kohe trenn lahti. «Alustama peab rahulikult, sest operatsioon ise on ka trauma põlvele. Ehkki see on väga sage mure ja üks kergemaid operatsioone,» rahustab Siitam. Tal endal on samuti meniskit lõigatud, kuid sporti teeb ta endise hooga.

«Koormus on kehale kasulik. Samamoodi, nagu treening tugevdab lihaseid ja luid, muutub tugevamaks ka liigeskõhr. Inimestel, kes sporti ei tee, ei pruugi olla vähem vigastusi, seevastu nad taastuvad palju aeglasemalt.»

Taastusravi harjutusi tehes selgub, et seal, kus varem olid jalalihased, on mul kasutada vaid kuhi kallerdist. Kuidagi ei jaksa jalga tõsta!

Testime minu hetkeseisu. Paranemine on tavalisest parem – liigesliikuvus on täielikult taastunud ja turse alanenud. Vormist on asi siiski väga kaugel, jalad on täiesti erinevad – vasak tugev jurakas, parem meenutab plögaks keedetud spagetti. Lihased tuleb jupphaaval taas tööle panna. Pika harjutuskava läbi tegemiseks on vaja veloergomeetrit, kummilinti ja umbes pool tundi aega. Mu lemmikharjutuseks osutub «surnud prussakas» – töötavad käed, jalad ja kõhulihased, väga tõhus.

Sten süstib oma rahuliku oleku, konkreetse jutu ja hirmus laiade õlgadega minusse usku. «Ma ei näe küll takistust, miks sa edaspidi sama aktiivselt sporti teha ei saaks.»

Aga mis oleks saanud siis, kui ma poleks arsti juurde tulnud? «Ise see paraneda ei pruugi. Kui meniski rebenenud osa või lahtine tükk hakkab jääma liigese vahele, kulutab see kõhre järjest rohkem.» Mul on hea meel, et minuga nii ei läinud. Hetkel, kui loole punkti panen, on seis selline: põlv ei valuta enam, liigub normaalselt, kõnnin ilma lonkamata. Veel kuus nädalat aktiivset paranemist ja seiklen jälle!

Põlv on väike, aga väga tähtis osa inimkehast. Lõhkuda on seda kerge, parandada keeruline. Kui valu põhjus leitud, saab alustada paranemisteekonda, kuid kõik võtab aega... Headele Eesti arstidele olen tänaseni kogu südamest tänulik!
Põlv on väike, aga väga tähtis osa inimkehast. Lõhkuda on seda kerge, parandada keeruline. Kui valu põhjus leitud, saab alustada paranemisteekonda, kuid kõik võtab aega... Headele Eesti arstidele olen tänaseni kogu südamest tänulik! Foto: Meisi Volt
Märksõnad
Tagasi üles