Nädala plaat: Pixiese elurõõmsalt söövitav dünaamiline müra

Kitarrist ja laulja Black Francis. Pixiese kontsert 5. oktoobril Berliinis. FOTO: Via Www.imago-images.de/Imago Images/martin Müller

Kultusbänd Pixies kuulutab oma seitsmendal, ehk küll pisut pikale läinud albumil efektsete karjete, perfektse trummi ja bassi sümbioosi, massiiv-meloodilise müra ning teiste oma ajaproovis karastunud kaubamärkide saatel endiselt jõulist, head söövitavat maailmanägemust ja peent sürreaalsusetunnetust täpselt nii, nagu võiski loota.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Muidugi on pisut kummaline, et tegemist on 1986. aastal kogunenud ja juba varases nooruses rokiajalukku väga olulise jälje sisse müristanud kollektiivi alles seitsmenda albumiga. Tundub, nagu oleks Pixies üsna mitme põlvkonna olulise sümboli ja maamärgina kogu aeg olemas olnud.

Bostonist pärit Pixies on muidugi legend, kellel poleks vaja olnudki pärast oma esimesi albumeid kaheksakümnendate teisel poolel enam eriti midagi teha. Just Pixies oli bänd, kes pani paika kõik need olulised parameetrid ja kesksed kriteeriumid, mille järgi hakati edaspidi mõõtma ja hindama alternatiivroki kvaliteeti. Albumid „Come On Pilgrim“ (1987), „Surfer Rosa“ (1988), „Doolittle“ (1989) ja „Bossanova“ (1990) on kõik absoluutne klassika. Pixiese puhul meenub millegipärast alati ka see, et tegemist oli Kurt Cobaini lemmikbändiga.

18.10.2019 21.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto