Juhtkiri: väärtuste kokkupõrge

20. oktoobri karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti lasteaiad pole kindlasti mitte viletsal tasemel ja nõnda nõustuvad ilmselt väga paljud lapsevanemad väitega, et üks riiklik õppekava ei suuda noorsugu tuksi keerata.

Isegi kui see paber on aegunud, aukudega, kohati põhjendamatult üksikasjalikult ette kirjutav või lihtsalt ebaõnnestunult välja kukkunud, suudavad Eesti hea väljaõppega ja pühendunult tööd tegevad lasteaiaõpetajad käituda targalt ja võtta asju mõistusega.

Ent just selles, et toda tarkust ja mõistust pole uut riiklikku lasteaiaõppekava välja töötades rakendatud, tänases lehes kirjeldatav olukord seisnebki. Igatahes kinnitavad mitu asjaosalist, et ekspertidest koosnenud töörühma suurest hulgast ettepanekutest pole uue kava tööversiooniks nimetatavasse dokumenti sisuliselt midagi jõudnud. Nende üllatusena võttis järje üle teine töörühm, mis juba iseenesest ärritab inimesi. Liiati aga on uus rühm jõudnud nende hinnangul õppekava versioonini, mis edasi liikumise asemel sammub metoodika poolt vaadatuna tagasi. Ei peeta koguni paljuks tõmmata paralleele nõukogudeaegsete programmidega.

Ühesõnaga: pinget on õhus palju. Neid võiks leevendada haridus- ja teadusministeeriumi selgitused, kuid paraku on need napid ega veena. Jääb segaseks, millal ja millistel kaalutlustel midagi otsustati.

Kui ministeeriumipoolse asjaajamise ja info edastamise lonkamised korraks kõrvale jätta, võib näha, et kokku on põrganud kaks kasvatusväärtust: liberaalne ja traditsiooniline.

5

Isegi poolt valimata leiab tööversioonist mitu küsimusi tekitavat kohta. Miks ei käsitle see alla kolmeaastaseid lapsi? Miks öeldakse nõnda konkreetselt ette, milliseid lastelaule tuleb lasteaias tingimata õppida? Kas lapse üldoskusena sõnastatud inimsuhete mõistmine pole mitte liiga suhteline, või vastupidi, ambitsioonikas?

Kokkuvõttes: kui mitte muud, siis vähemalt tublisti «triikimist» tahab see tekst küll saada.

Samas, kui ministeeriumipoolse asjaajamise ja info edastamise lonkamised korraks kõrvale jätta, võib näha, et kokku on põrganud kaks kasvatusväärtust: liberaalne ja traditsiooniline. Kindlasti vajab arutamist, milline on nende vahel õige tasakaal, sest ühiskonnas on arusaamad väärtuste asjus märkimisväärselt lahknevad. Ja nagu näha, siis mitte ainult ühiskonnas üldiselt, vaid ka hariduspoliitikat ja -praktikat suunavate inimeste endi seas ei valitse ilmavaatelist harmooniat. Selles mõttes on elav vastukaja ja suur tähelepanu uuele õppekavale hea, sest haridus on väärtuste üle vaidlemiseks suurepärane valdkond.

Võib-olla on praegu ette pandav samm traditsioonilise hariduse poole liiga pikk ja mõjub seetõttu lasteaiaõpetajaid alahindavalt. Niisamuti on selge, et ei rahvuslikku ega kõlbelist kasvatust ei saa teha loosunglikult, sest siis on tulemus kindlasti vastupidine. Teisalt väärib kindlasti mõtlemist, kuidas kujundada üha mitmerahvuselisemateks muutuvates Eesti lasteaedades ühist väärtus- ja komberuumi ning liikuda seeläbi ühiskonna suurema sidususe ja kultuuritraditsioonide hoidmise suunas. Valitagu suund milline tahes – kas traditsioonilisem või uuendusmeelsem –, on oluline, et ei visataks sõna otseses mõttes koos pesuveega välja last, kes peab selle õppekava alusel Eestis hakkama astuma esimesi samme haridusteel.

18.10.2019 21.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto