K, 1.02.2023

Peeter Helme: lugemine polegi alati lugemine

Peeter Helme
, Postimehe peatoimetaja
Peeter Helme: lugemine polegi alati lugemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Peeter Helme
Peeter Helme Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Harvardi ülikooli kirjandusteadlane Leah Price avaldas äsja raamatu «Millest me räägime, kui me räägime raamatutest» («What We Talk About When We Talk About Books»). Selles käsitleb ta teemat, mis on kaude seotud ka Eesti avalikkuses hiljuti esile tõusnud aruteluga, mis puudutab lehtede kojukannet. Nimelt: kui palju on tänapäeval kombeks lugeda, kuidas loetakse ja kas seejuures eelistatakse trükikirja või digitaalset teksti.

Price keskendub raamatule ning jõuab järeldusele, et rääkides lugemisest, oleme mingi väära pühalikkuse meelevallas. Lugemisest rääkides kujutleme raskepärast, vanamoodsat, igavavõitu ja palju aega nõudvat tegevust.

Põhjalikule uurimistööle tuginedes väidab Price, et lugemine pole kunagi päris selline olnud. Vähemalt mitte ainult. Võib ju väita, et internet on toonud endaga hüplemise ühelt tekstilt teisele ja kahandanud me tähelepanuvõimet, kuid lugeja ei ole kunagi olnud ainult ühte teksti põhjalikult uuriv süveneja.

Lugejad on alati armastanud ka lapata ja lehitseda, hüpanud ridu vahele jättes edasi või keskendunud vaid pealkirjadele ja pildiallkirjadele. Selline oli lugeja vanasti ja on praegugi. Ning ta pole selline mitte kuskil kaugel, kus elavad imelikud inimesed, kelle kombed on võõrad, vaid meie olemegi need imelikud lugejad. Võime lapata kokaraamatut või sõnastikku, lehitseda õpikut, lugeda luulekogust vaid lõbusamaid värsse või otsida paremaid palasid ammuununenud lemmikteosest.

Lugejad on alati armastanud ka lapata ja lehitseda.

Internetis ei käitu me teisiti. Kuid põhjuseks pole internet, vaid meie ise. Jah, tõdeb Price, kuvarilt lugemine kahandab keskendumisvõimet – nii kinnitavad uuringud –, kuid ei kahane võime infot omandada ja mõista, samuti ei vähenda see soovi ega suutlikkust naasta poolelijäänud teksti juurde.

Ehk siis – asjad muutuvad, kuid nende olemus jääb suuresti samaks. Mitte kuskile ei kao lugemine ega selle eri viisid alates igasse sõnasse süvenemisest ning lõpetades sellega, et mõnda teost loetakse seda lugemata – ollakse tuttav vaid arvustuste ja sekundaarkirjandusega. Lugemine seegi.

Olgu selle tõenduseks või käesolev tekst, mille autori näppu Leah Price’i raamat ei jõudnudki, vaid tekst valmis tänu nädalalehes Times Literary Supplement ilmunud arvustusele.

Märksõnad
Tagasi üles