Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: peaprokurörita prokuratuur

2 min lugemist
Lavly Perling. FOTO: Tairo Lutter

Mart ja Martin Helme soov politsei- ja piirivalvejuht Elmar Vaher ametist tagandada paiskas valitsuskoalitsooni suvel patiseisu. Peaminister Jüri Ratas näitas aga taas kord üles paindlikkust ja tüli lahendati. Juba siis märkisime, et tõsisem personalialane katsumus on alles ees – ja nüüd ta ongi käes. Kellest saab Eesti järgmine peaprokurör?

Tants Lavly Perlingu teiseks ametiajaks nimetamise üle on kestnud juba koalitsiooni loomisest saati. Mõistagi on EKRE silmis tegu süvariigi ninamehega, kellest lahtisaamine oleks juba puhtsümboolse väärtusega. Kuid peaprokuröri nimetamine on justiitsministri vastutada ja valitsuse poolt üksnes kinnitada. Selge see, et eelduseks on teatav üksmeel, ent varem pole selle ameti ümber seesugust kampaaniat olnud tarvis korraldada.

On kindel, et nädalast jääb nüüd väheks, kuid üksnes nädal valitsusel on. Järgmisel nädalal on peaminister juba Ameerika Ühendriikides. Just äsja naasis suure lombi tagant rahandusminister Martin Helme, kes oli siseministri kohusetäitjana ka Vaheri kaasuse taga. Nüüd hoiab ta lisaks oma portfellile kinni Raivo Aegi omast, sest kinnitab endiselt, et prokuratuur vajab verevahetust.

Mõneti ongi Ühendriigid selle konflikti sümboolne kese, sest angloameerika riigiõiguslikus süsteemis on märkimisväärne osa ameteid poliitilised, k.a justiitssüsteemis. Neid kombeid on EKRE meie vägagi saksapärasesse ruumi varemgi importida püüdnud, ehkki seni veel valdavalt edutult.

Nagu tänasest ülevaatlikust loost lugeda võite, on tõenäolisim, et otsust ei tehtagi – sellist formaati on ametis olev valitsus õigupoolest üpris edukalt ja korduvalt juba kasutanud. Perlingu suhtes ei jõuta kokkuleppele, kuid tema asemele ka kedagi ei võeta. Kuna tool ei saa tühjaks jääda, on Perling uute riigikogu valimisteni (või valitsuskoalitsiooni vahetumiseni) peaprokuröri asendaja. Selline pädevus on justiitsminister Aegil olemas, valitsust polegi tarvis – seega, ka EKRE saab oma käed puhtaks pesta.

Niisama lihtne pole see lahendus aga ühti. Esiteks on küsimus juba lihtsast käsuliinist, sest Perling oleks uues samal ajal nii mõne juhtiva riigiprokuröri alluv kui ka ülemus. Teiseks, milline saabki niisuguses olukorras tema mandaat ja seekaudu ka autoriteet üldse olla?

Pole selge, mis on selle kompromissi hind ja mille alusel üldse tulevikus tippjuhte määrama hakatakse. Poliitilise sobivuse järgi?

Kolm ja pool aastat pole just lühike aeg, mil selliselt tööd teha. Pole ka selge, mis on selle kompromissi hind ja mille alusel üldse tulevikus tippjuhte määrama hakatakse. Poliitilise sobivuse järgi? Jah, USAs on tippametid just sellised, nagu ülal viitasime, kuid meie süsteemile on selline asjaajamine (vähemasti sel sajandil) võõras. See üksnes politiseerib ametikohad, mis just nimelt ei peaks poliitilised olema.

Peaprokuröri ametisse määramine on selle valitsuse kõige põhimõttelisem personaliotsus. Seda otsust pole suudetud poole aastaga langetada.

Kompromissid on koalitsiooni juhtimiseks vajalikud, kuid järjekordselt näeme, kuidas valitsus on ühe partneri pantvangis. Võib-olla see Keskerakonnale ja Isamaale sobibki. Valitsuse kui terviku pikaajalise töö suhtes see aga ülemäära suurt kindlust ei sisenda. Lihtsalt otsustamata jätmine ei saa olla selle liidu toimimise hind.

Seotud lood
19.10.2019 22.10.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto