Tarmo Soomere: ühiskonnal pole ükskõik, mida ja kuidas teadlased teevad

Eesti teadusel läheb korraga nii hästi kui ka kehvasti. Läheb uskumatult hästi selles mõttes, et rohkem kui pool tosinat meie teadusrühma (ja seega ka nende valdkonda) on maailmateaduse teravaimas tipus. Seal, kus Kelly Sildary, Maicel Uibo või Magnus Kirt spordis.

Läheb sandisti selles mõttes, et edulood tuginevad suurelt jaolt ülitihedas konkurentsis rahvusvaheliselt «turult» võidetud rahale, mida mitte alati ei toeta meie endi taskust tulevad vahendid. Ei lähe kõige paremini ka selles mõttes, et eri teadusvaldkondade finantseerimise pilt on kaugel ühtlasest ja meeldivast jaotusest.

Kui meie teaduse väljund on kui ilus roosinupp globaalsel peenral, siis selle finantseerimine on pigem okas. Sellega pole õieti keegi rahul. Ei teaduse sees ega ka väljas. Need, kes sees, tunnevad, et neile on liiga tehtud. Need, kes väljas, küsivad üha teravamalt, kus meie oivaline teadus siis on, kui riigi majandusel või eraettevõtetel midagi vaja on. Nagu vanas juudi mõistuloos, on kõigil õigus.

Meie teaduse finantseerimine on tõepoolest kui Ameerika mäed nii aastate kui ka valdkondade lõikes. Ennevanasti jagunes raha nelja suure valdkonna vahel. Juba siis oli pilt ebaühtlane. Mõne aasta eest mindi üle kuue valdkonna süsteemile. See tõi hüplikkuse märksa kontrastsemalt esile. Kõige rohkem on konkurentsipõhist teadusraha Eesti teadusagentuurilt saanud loodusteadused. Viimasel kolmel aastal keskmiselt 55 protsenti ehk selgelt üle poole kogu potist. Selles vallas sünnib lõviosa riigipidamisele ja majandusele vajalikke teadmisi, alates matemaatikast, bioloogiast ja geoloogiast ning lõpetades rannikuteadusega.

Arstiteadusele on läinud 14 protsenti. Maailma mastaabis on seda vähe. Meie tervis on kallim. Tehnikateadused, millest kõige rohkem sünnib innovatsiooni, on võitnud 12 protsenti sellest «potist». Ka seda võiks rohkem olla. Põllumajandusteadusega ei ole asjad tõepoolest hästi, sest nende osakaal on vaid 3 protsenti. Nii et kui põllud ei peaks enam piisavalt vilja kandma või metsad kuivama hakkavad, ei saa kogu süüd seal ametis olevate teadlaste peale panna.

Märksa valusam on aga see, et kogu sotsiaal- ja humanitaarteaduste paljudele harudele jääb summas vaid 17 protsenti kogu konkurentsipõhise teaduse rahastamisest. Kaasa arvatud neile, mida peame Eesti riigi, rahvuse ja keele jaoks fundamentaalselt olulisteks aspektideks. Siin tundub olevat suurim lõhe sõnade ja tegelikkuse vahel.

Süsteemi jõuga ümbertegemise tavalisi tulemusi on valmimeister Krõlov ammu üsna täpselt kirjeldanud. Väljaspoolt süsteemi haukumine karavani edenemist üldjuhul ei mõjuta. Eriti kui probleemid on fundamentaalset laadi. Albert Einstein teadis juba ammu, et mingi loogika alusel tekkinud probleeme ei saa lahendada sama loogika alusel.

Eesti teaduse ja selle korralduse loogika on kujunenud selliseks, et jämedalt 5/6 teadustulemustest tuleb avalikust sektorist ja vaid 1/6 erasektorist. See ei ole meie konkurentsieelis. Pigem on see tragöödia. Euroopa Liidus tervikuna on see suhe jämedalt 50:50 ja Ameerika Ühendriikides 2:1 erasektori kasuks. Pole siis ime, et eraettevõtlus vaatab sinnapoole, kui on tarvis midagi lahendada.

Selles kontekstis on märgilise tähendusega, et erasektor (ehk rikkad inimesed) on otsustanud kirjeldatud proportsioone ise muutma hakata (vt «Postimehe Fond hakkab välja andma Noor-Eesti teadusgrante» – toim). Mis siis, et esialgu suhteliselt tagasihoidlikke summasid investeerides. Need tulevad kindlasti suurte protsentidega tagasi. Ka suured jõed algavad väikestest niredest. See on signaal, et ühiskonnal pole ükskõik, mida ja kuidas teadlased teevad.

Oleme jõudnud nii kaugele, et teadus ja selle pakutav tugi lähevad inimestele korda ka siis, kui sellest kohe kasu ei sünni. Enamgi veel, omaette väärtuseks on saamas meie keele arengu seadmine tegelike prioriteetide hulka. Eesti keel on üks väiksemaid keeli, kus on omakeelsena olemas kogu maailma tippteadus. Sellega on nagu vabadusega: saame selle väärtusest alles siis aru, kui see on kadunud.