Sisukord
Arvamus
Postimees

Maarius Suviste: kas tahaksime sellises riigis elada?

2 min lugemist
Rahvastepall. Foto on illustreeriv.  FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Lõpetame Kanada teadlastele viidates koolides rahvastepalli mängimise ära. Sest see populaarne sportmäng on iseenesest ohtlik ega tekita just üleliia positiivseid tundeid lapses, kes palliga pihta saab. Justkui koolikiusu sportlik vorm, kus palliga sihitakse ja loobitakse neid, kes õigel ajal eest ära ei hüppa. Ning kes palliga täpselt viskab, võib tunda selles võidutunnet, justkui oleks saagi tabanud.

Samamoodi võiks ju öelda, et ega male kaotajas ka eriti häid emotsioone tekita – mine tea, võib-olla tuleb veel vaimne alandus peale. Millest on raske välja tulla. Või siis kabega.

Ärgem riputagem enam ühtegi sportlikku tulemust avalikult välja, sest mine tea, kuidas mõni tähtis ametnikutädi või -onu sellele reageerida võib. Samas näikse ununenud olevat iidne ütlemine, et tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Ei ole selles midagi halba, kui inimene vastavalt oma võimetele pingutab. Olgu või täiskasvanu. Kas või nii palju, et saab öelda: üritasin. Ikka kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Tuli välja nii nagu tuli, aga peaasi, et sai üritatud ja võib-olla ka hiljem ennast ületatud.

Kõik ei peagi olema igal alal tugevad, parimad. Ei pea. Kui ikka Jukul esimese pingutamisega võrrandid välja ei tule või Juhan esimese hooga piisavalt kaugele ei hüppa, siis mis seal ikka – tuleb harjutada. Kas või nii palju, et tulemus natukenegi paraneb.

Kui ole probleemi, siis probleemitsetakse nii kaua, kuni tuleb kas või see probleem, et tegelikult meil ei olegi probleemi.

Aga kõige selle juures ei tohi ära unustada, et kui ei ole piisavalt tuge ja tunnustust, võib ära kaduda motivatsioon ka kõige väiksema edusammu järel. Kui täna oled jooksukrossis või palliviskes kümnendal kohal, aga poole aasta pärast seitsmendal-kaheksandal ja õppeaasta lõpus esiviisiku piirimail või veelgi parem – on ju hea tunne edasimineku puhul. Ja sellisel juhul on ju oma nime hea edetabelis näha, eriti veel võrdluses varasemate tulemustega.

Kas tahaksime sellises riigis elada, kus on maast madalast suures osas keelud-käsud ega tohi üht või teist asja teha? No ei taha ikka küll. Vastasel korral võib ju tekkida küsimus: kes tulevad pärast praeguseid lumehelbekesi?

Üha rohkem tundub, et kui ei ole probleemi, siis probleemitsetakse nii kaua, kuni tuleb kas või see probleem, et tegelikult meil ei olegi probleemi. Kui silmad lahti teha ja avaralt vaadata.

Seotud lood
22.10.2019 24.10.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto