Tänapäeva globaliseeruvas ja kiiresti muutuvas maailmas on hirme tõesti palju ja usu üks ülesandeid on õpetada neile vastu astuma. Kirjutasin Urmas Nõmmiku meeldetuletusest inspireerituna üles mõned eelkõige usuteaduskonnaga seotud kogemused, kus üleskutse «Ärge kartke!» minu hinnangul üht või teist aspekti Eesti usuelus, noorte teoloogide ettevalmistuses või minu isiklikus usu mõistmises on edasi aidanud.
Alustuseks on mul hea meel, et kui ma astusin usuteaduskonda, mis tolleks hetkeks oli taastegutsenud aasta, ei kardetud seal saata filoloogiat teoloogiat embama. Heebrea, kreeka ja ladina keelt õppisime suures mahus, tänini on ilmekalt meeles kursusekaaslastega ühiselt pusitud tunnid heebreakeelsete lausete kokkusaamiseks. Vahvat ütlust, et teoloog on kaamel, kes peab minema läbi filoloogilisest nõelasilmast, seondati eelkõige tollase dekaani Kalle Kasemaaga, kelles teoloogi kõrval elab suur annus filoloogi – siin on paslik mõelda tema tõlgitud raamatutele. Samas võib tuua ka vastupidise näite, usuteaduskonna filoloogid Jaan Unt ja Marju Lepajõe olid enesestmõistetavalt ka peene tunnetusega teoloogid, kes kindlasti Eesti usulise mõtte arengule oma kaaluka panuse lisasid.
Teiseks olen õpingutele tagasi mõeldes rõõmus, et meid religiooniõpetajateks koolitanud Pille Valk ei kartnud otsustavalt lammutada müüre erinevate usuliste vaadetega õpetajate vahel. Alati oli esiplaanil see, mis õpetajaid ühendas. Mäletan, et mullegi kunagi olulised küsimused, kas peaks ristima beebisid või selleks isikliku otsuse teinud inimesi, mis roll on pühapiltidel, kuidas mõista Piibli alusel pühakuid, ei takistanud kunagi õpetajakandidaate omavahelise mõistmise ja õppemeetodite arendamisel. Ning ehk just tänu sellele, et Pille Valk mõistmise püüde alati esiplaanile tõstis, ei kartnud me olla kriitilised ka iseeneste suhtes.
/nginx/o/2016/06/08/5487995t1h1ea8.jpg)
/nginx/o/2019/10/23/12680718t1h08a1.jpg)