N, 8.12.2022

Taavi Pae: maanteeameti emakeeleaasta

Taavi Pae
, Tartu Ülikooli Eesti geograafia dotsent
Taavi Pae: maanteeameti emakeeleaasta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Taavi Pae.
Taavi Pae. Foto: Sille Annuk

Kultuuriloolisi paiku tähistavatest nn pruunidest viitadest Eesti maanteede ääres ja võitlusest õ-hääliku piiri märgistamisel kirjutab Tartu Ülikooli Eesti geograafia dotsent Taavi Pae.

On eesti keele aasta ja põhjust rääkida nii ajaloolisest murdekeelest kui ka tänapäeva eesti keele olukorrast. Kuigi sajanditagune murdekeel on paljuski taandunud, esineb meil palju piirkondlikke erisusi, mis reedavad tänaseni inimese päritolu. Üks tuntumaid neist on saarlaste keeles puuduv õ-häälik. Seda Otto Wilhelm Masingu välja mõeldud tähemärki hääldab suur hulk saarlasi teistmoodi kui mandriinimesed. Suurele osale saarlastest on teada ka asjaolu, et mitte kogu saarerahvas pole «hädas» õ hääldamisega.

Ajakirjas Akadeemia ilmus 1997. aastal üks väga sümpaatse pealkirjaga artikkel – «Minu ema keel». Artikli autor on Eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane, akadeemik ning kirjanik Juhan Peegel. Selles imearmsas loos mainib Peegel, et õ-hääliku vahepiiri tuleks markeerida ka maastikul: «Olen naljatamisi öelnud, et see (õ ja ö piir) läheb läbi minu sünnitalu karjamaa […] see piir tuleks korralikult maastikul ära tähistada […] Võiks teha piirikomisjonid, pidada läbirääkimisi, seada sisse vastavad keeleviisad […].»

Juhan Peegli ema oli pärit Reina külast Türna talust ja õ-d ei kõnelenud. Samas ta isa oli pärit Muhust ja valdas õ-d, andes selle oskuse edasi ka oma lastele. Umbes samal ajal, kui noor Juhan pidas veel karjapoisiametit, valmistas Hiiumaa juurtega Theodor Kaljo ette oma magistritööd. 1928. aasta suvel kogus ta andmeid häälikumuutuse kohta, avaldades selleteemalise artikli ajakirjas Eesti Keel. Kuigi magistritöö jäi natuke venima, jõudis ta samal teemal teaduskraadini 1934. aastal. Theodor Kaljo tööde juurde kuulub kaart, kus külade ja talude tasemel on selgitatud õ-hääliku vahepiir. Reina küla ongi tal märgitud segaalal paiknevaks asulaks. Just Reina küla oleks seetõttu sobiv koht markeerimaks häälikulist vahepiiri, sest lisaks Juhan Peegli sünnikodule said sealsest mõisast alguse ka Theodor Kaljo murderännakud. Nimelt kuulus Reina mõisasüda Kaljo onule, kes oli selle saanud teenete eest Vabadussõjas.

• Ilmselgelt vajaks kogu maanteeäärne avalik ruum ühtset läbimõeldud käsitlust, millesse oleks kaasatud ka kultuuriloolased ja loodust tundvad inimesed.

• Maanteeamet on saatnud kolm kantseliitlikku kirja, milles põhisõnumina keeldutakse õ-hääliku üleminekuala tähistavate pruunide siltide paigaldamisest seetõttu, et see pole liiklusohutuse seisukohast oluline info.

• Kuidas suhtuda asjaolusse, et selsamal Saaremaa peamaanteel on tähistatud sarnaste pruunide siltidega ordu ja piiskopimaade piir 13.–16. sajandini ja viide Saaremaa valsi tekkekohale?

Kui selgus, et 2019. aastal toimub roheliste rattaretk Muhu saarel ja Ida-Saaremaal, oli selge, et õige hetk häälikumuutuse tähistamiseks on saabunud. Rattaretkega langes kokku ka J. Peegli 100. sünniaastapäev ja 200. aasta möödumine õ-tähe esmakordsest trükisõnas ilmumisest O. W. Masingu eestvõttel (suvel 1819). 18. mail 2019 avati sadade kohalviibijate ees õ-piiri tähistavad pruunid sildid. Need teavitasid, et Kuressaare poole sõites lõppeb õ-ala Reina küla sildiga («Õ-hääliku lõpp») ja mandri poole liikudes hakkab õ-ala («Õ-hääliku algus») enne Väinatammile jõudmist, mille kohal külanimena sobivalt Põripõllu tähis. Kokku kuulis rattaretkel õ-hääliku kohajuttu üle 2000 inimese ning «Aktuaalses kaameras» ja «Terevisoonis» toimunud meediakajastus pälvis enamasti vaid tunnustust.

Rattaretke ettevalmistusena tegi Saaremaa vallavalitsus maanteeametile taotluse õ-hääliku pruunide siltide paigaldamiseks riigimaantee äärde. Roheliste rattaretkeks saadi ajutine nõusolek ning valitses lootus, et peagi saabub ka lõplik luba. 21. mail aga laekus Saaremaa vallavalitsusele kiri pealkirjaga «Keeldumine õ-hääliku kasutamisest riigimaantee ääres» (riigimaantee ääres viibides ei tohi kasutada õ-häälikut?). Kirja sisu selgitab, et amet ei saa anda nõusolekut tähistada liikluskorraldusvahenditega teatud piirkonna keelekasutuse eripära või muid piirkonna iseärasusi, sest see ei ole liikleja jaoks liiklusohutuse seisukohast primaarne informatsioon. Amet oli seisukohal, et juba praegu on riigiteede ääres ja vahetus läheduses on liiga palju liiklemist häirivaid infokandjaid, mis tähendab, et liiklemiseks vajalik oluline info võib jääda tähelepanuta.

Loomulikult on maanteedel esmatähtis liiklejate turvalisus, samas pole «pruun silt» kunagi liiklusohutuse seisukohast primaarne informatsioon, mistõttu tuleks need kõik maanteeameti loogikast lähtuvalt ära keelata. Jääb aga küsimus, kuidas suhtuda asjaolusse, et selsamal Saaremaa peamaanteel on tähistatud sarnaste pruunide siltidega ordu ja piiskopimaade piir 13.–16. sajandini ja viide Saaremaa valsi tekkekohale, kui tuua mõni näide vaidlusaluse koha lähedusest. Lisaks ei oma ju liiklusohutuse mõttes mingit tähtsust arvukad kihelkonnasildid ja viited muudele huviväärsustele.

Kuna väiksemaid kultuuriloolisi eksimusi on pruunide siltide peal arvukalt, tekkis küsimus, kes ja kuidas otsustab nende siltide paneku üle.

Augusti alguses sai maanteeametile tehtud uus ja põhjalik taotlus, kus oli koos viidetega ära seletatud selle keelegeograafilise piiri tähtsus. Taotlusele kirjutasid alla Emakeele Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Geograafia Selts, Saaremaa vald, Visit Saaremaa ja roheliste rattaretk – ehk siis laiapõhjaline taotlejate ring, mis hõlmab nii akadeemilisi seltse, kohalikku võimu kui ka turismikorraldajaid. Esmavastus kirjale oli, et taotlejad proovivad rikkuda seadust, taotledes liiklusmärgi panekut liiklusvälise teabevahendina. Tõepoolest, olime valinud kogemata vale taotlusblanketi (arvates, et nn pruunid sildid on liiklusvälised teabevahendid). Augusti lõpus parandasime selle puuduse ja esitasime taotluse uuesti. See oli justkui viimane õlekõrs, samas sisimas aimates, et maanteeamet on selgelt eitaval seisukohal. 17. septembril saabuski eitav vastus koos märkega, et kiri on mõeldud asutusesiseseks kasutuseks ja salastatud kuni aastani 2094. Ehk kokkuvõtvalt – maanteeamet on saatnud kolm kantseliitlikku kirja, milles põhisõnumina keeldutakse õ-hääliku üleminekuala tähistavate pruunide siltide paigaldamisest seetõttu, et see pole liiklusohutuse seisukohast oluline info. Siit edasi võime järeldada, et teiste pruunide siltide puhul on ilmselgelt tegemist liiklusohutuse seisukohast olulise infoga. Tõele au andes on maanteeamet lisanud kirjadele ka positiivse programmi, soovitades paigaldada silt näiteks lähedalasuvasse parklasse või muudmoodi üleminekuala tähistada.

Nüüd aga pruunidest siltidest (maanteeameti keeles märk nr 642). Ilmselt on neid märganud kõik Eestimaa teedel liiklejad. Neid on eri tüüpi ja neid võib liigitada mitmeti. On persoonidega seotud kohad – peamiselt nii tuntud (nt Päts, Laidoner) kui ka vähemtuntud inimeste (nt Arved Ruusa või Karl Schlossmann) sünnikohad. Samuti on viiteid hoonetele ja loodusobjektidele. Omaette kihistuse moodustavad kihelkonnasildid, mis meenutavad meie põlist kultuurigeograafilist jagunemist. On ka piirkonnanimesid, nagu näiteks Mulgimaa, või turismimarsruudi tähiseid nagu Sibulatee.

Olles suhteliselt suur Eestis ringi liikuja, on mulle silma jäänud, et pruunide siltide puhul valitseb ebaühtlus ja suhteliselt sageli kohtab ka ebatäpsusi ja ortograafiavigu.

Olles suhteliselt suur Eestis ringi liikuja, on mulle silma jäänud, et pruunide siltide puhul valitseb ebaühtlus ja suhteliselt sageli kohtab ka ebatäpsusi ja ortograafiavigu. Näiteks Kiviõli tehismägi ei ole Baltikumi kõrgeim ja Treski Küüni puhul peaks täiendsõna algama väikese tähega. Võru–Mõniste teele Varstu kandis on hiljuti ilmunud viide «Theodor ja Anna Petaide mälestuskivi». Perekonnanime märgitakse ikka ainsuses Petai (Petäi) ja ortograafiareeglitest tuleks lähtuda ka riigimaanteeäärsetel siltidel (viimatimainitud silt on tekkinud hiljuti, kuid paistab, et maanteeametil sellekohane teave puudub). Väiksemaid kultuuriloolisi eksimusi on nende pruunide siltide peal aga arvukalt. Nõnda tekkis küsimus, kes ja kuidas otsustab nende siltide paneku üle. Seetõttu saatsin maanteeametile teabepäringu, milles palusin selgitada pruunide siltide väljastamise printsiipe ja otsustajate ringi, pruunide siltide andmebaasi väljavõtet ning ülevaadet viimasel kolmel aastal laekunud taotluste käekäigust. Maanteeameti lühikeses vastuskirjas selgitatakse, et otsuse teevad piirkondlik liikluskorraldaja, alalise liikluskorralduse koordinaator ja liikluskorralduse ekspert. Ehk kolmest ametnikust «komisjon», kaasamata mingilgi moel Eesti kultuuri- ja looduslugu tundvaid inimesi. Valikuprintsiibi asjus on vastuses piirdutud lausega: «Lähtutakse õigusaktidest ja olemasolevatest põhimõtetest st mida on varasemalt kasutatud.» Pruunide siltide taotluste järelepärimisest selgus, et viimase kolme aasta jooksul on maanteeamet saanud vaid kaks taotlust (millest üks tähistamaks paemuuseumi), viidates samas võimalusele, et dokumendihaldus on muutunud ja võibolla on neid veel (keeldumisi pole teabepäringu järgi olnud, ses mõttes on õ-silt ilmselt unikaalne).

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ühtset andmebaasi «pruunidest siltidest» ei eksisteeri. Süsteem on segane ja läbipaistmatu ning ilmselgelt vajaks kogu maanteeäärne avalik ruum ühtset läbimõeldud käsitlust, millesse oleks kaasatud ka kultuuriloolased ja loodust tundvad inimesed. Praegu toimub see vaid mõnest ametnikust lähtuvalt.

Tulles tagasi õ-tähise juurde Saaremaal, siis olen kindel, et ükskord saab see paika niikuinii! See täht väärib seda. Õ väärib enamatki, sest see on siinsamas välja mõeldud ja maailmagi mõttes üsna ainulaadne tähestikutäht. Saagu õ-st Eesti rahvustäht! Ja selles pole maanteeametil loodetavasti mingit otsustusõigust.

Märksõnad
Tagasi üles