Sisukord
Eesti
Postimees
Jüri Ratas peab jälle presidendile uut ministrit tunnistama, sest Kert Kingo pidas vastu vaid viis kuud.  F FOTO: Mihkel Maripuu

Jaaganti poliitikaradar. «Äraostetavad! Valetajad! Lühinägelikud!»

5 min lugemist

Ammu pole olnud nädalat, kus poliitika näitab avalikkusele kõiki oma halbu külgi ühekorraga. Kui aeg-ajalt pärast pikemat ajavahemikku hakkab juba tunduma, et võib-olla teevad teravmeelitsejad poliitikutele liiga, kui süüdistavad neid valetamises, äraostetavuses, katteta lubaduste andmises ja pika plaani asemel lühiajalisele kasule mõtlemises, siis on vaja vaid mõnd päeva, et saada kinnitust: jah, nii see kahjuks aeg-ajalt ikkagi on. See nädal lihtsalt kubises näidetest, nii et alustame kuskilt keskelt.

ROHTUDE PEALT MAHA

Pikki aastaid on ette valmistatud apteegireformi, millega apteegid peaksid minema proviisorite omandusse. Reform on saanud hulga kriitikat, aga leidnud ka palju poolehoidjaid, sest see on tõsine katse lammutada ravimifirmade ülevõimu turul. Nüüd, sisuliselt viimasel minutil, on üsna väike ring koalitsioonipoliitikuid leidnud, et reformile tuleb siiski pidurit tõmmata ja asuda asja uuesti arutama.

Miks see oluline on? Ravimiäri on hiiglaslik, nii mahult kui kasumitelt. Eesti üks rikkamaid ja mõjuvõimsamaid ettevõtjaid Margus Linnamäe on oma ärivõrgu üles ehitanud just ravimiäri toel. Sisuliselt kontrollib ta poolt nii ravimite hulgi- kui jaeärist. Kokkuvõtteks: ravimiäri on lihtsalt väga suur bisnis, kus on suured huvid ja suur raha. Teiselt poolt on ravimite kättesaadavus jõukohase hinnaga inimestele eluliselt oluline.

Kellele poliitikute otsus kasulik on? Kindlasti on see kasulik ärimeestele. Seni on kasutatud kõiksugu võtteid, et apteegid oleks hulgimüüjate kontrolli all ja turg nii suletud kui võimalik. Töös olnud reform ähvardas seda osaliselt lõhkuda. Ka ravimiärimehed olid juba peaaegu valmis, et reform tuleb, ning leiutasid juba viise, kuidas uuest olukorrast maksimaalselt kasu lõigata. Samal ajal töötati kõigi võimalustega, mis aitaksid reformi kraavi lükata.

Mis siis juhtus? Ongi keeruline aru saada, sest on ainult vihjed ja kaudsed viited. Aga ka mõned faktid. Näiteks leidis Margus Linnamäe äripartner Ivar Vendelin mõne kuu eest, et on mõistlik teha tema enda sõnul emotsiooniotsus ning kanda valitsust juhtivale ja kohtuasjade tõttu rahalises kitsikuses olevale Keskerakonnale annetusena 100 000 eurot. Täiesti seaduslik annetus. Aga nüüd on järsku selle partei juhitud koalitsioon leidnud, et apteegireformi peab ikkagi natuke enne jõustumist uuesti lahti kiskuma. Juhus? Või juba enne valimisi poliitikute ja ärimeeste poolt kokku lepitud ja läbi räägitud? Julgemate teooriate järgi olid juba selle koalitsiooni sünnitunnistusel kirjas otsused, mida praegu tehakse.

Pole saladus, et ammusest ajast Isamaa erakonda kuuluv Linnamäe on läbi aastate toetanud oma koduerakonda suurte summadega. Ka see on täiesti seaduslik. Küsimus on, kas need annetused mõjutavad otseselt poliitikute otsuseid.

Aga sisulised põhjendused? Need poliitikud, kes apteegireformi ülevaatamist toetavad – keda pole palju –, leiavad, et reformi senine kulg on näidanud, et ravimite kättesaadavus võib ohtu sattuda. Nii proviisorid kui ka osa koalitsioonipoliitikuid seda arvamust ei jaga.

Mis edasi saab? Kas keegi tõesti usub, et reform võeti viimasel hetkel käigust maha selleks, et mõne kuu pikkuse arutelu järel jõuda selgusele: tõesti, senine variant oli parim ja läheme edasi nii, nagu varem plaanis oli? On selge, et apteegireform tehakse ringi. Küsimus on, kui suures mahus, kelle huvidest lähtuvalt ja kui avatult neid otsuseid julgetakse avalikkusele selgitada. Kõrvaltvaatajatele on poliitikutel järjest raskem selgitada, et nende tegevus ei lähtu ärimeeste huvidest ning otsustel ei ole hinda.

VALE VIIS MINISTRI

Nüüd juba endine IT- ja väliskaubandusminister Kert Kingo puikles kõvasti vastu, kuid parlamendi ees valetamisest ennast välja ei keerutanud. Mulle on öeldud, et Kingo oli juba enne seda juhtumit end ka koduerakonnas üsna suurde ebasoosingusse mänginud ning temaga ei oldud kuigi rahul.

Mis juhtus? Minister ütles parlamendis, et pole plaaninud palgata endale nõunikuks Jakko Väli, pole temaga kohtunud ja Väli pole sekunditki tema nõunik olnud. Mis oli vale, nagu selgus Kingo soovil sõlmitud töölepingust. Ongi kõik.

Mis edasi? EKRE peab leidma kiiresti uue inimese kohale, kus juba kaks EKRE poliitikut on enne teda välja vahetatud. Juba Kingo oli EKRE valik number kaks pärast vägivallatsemise skandaali langenud Martti Kuusikut. Nüüd on vaja leida jälle uus inimene. Ja Jüri Ratas – meeldib talle see kandidaat või mitte – peab temaga jälle minema president Kersti Kaljulaidi juurde. Kaljulaid ja Ratas pole niigi kuigi heas läbisaamises ja vaevalt et president selgi korral jätab kasutamata võimaluse anda toimunule avalikult oma hinnangu.

Ah jaa! Valetamise tõttu ministriametist tagasi astuma sunnitud Kingo jätkab EKRE juhatuse liikmena. «On mõned patud, mida poliitikutele andeks ei anta, ja üks neist on valetamine,» ütles EKRE aseesimees Martin Helme... ja istub erakonna juhatuses koos valetamisega vahele jäänud Kingoga edasi.

       FOTO: Skunk.ee

PEAPROKURÖRITA RIIK

Meeldib see või mitte, EKRE-l oli see ots algusest peale peos. Tagantjärele on selge, et Lavly Perlingul ei olnud šanssi peaprokuröri ametis ka teist ametiaega jätkata. EKRE oli resoluutselt tema vastu ja Isamaa justiitsministri seisukoht, et tema esitab kandidaadiks Perlingu, osutus kõva mehe retoorikaks.

Mis juhtus? Justiitsminister Raivo Aeg ütles kolmapäeval välja, et kuna peaprokuröri kandidaadi osas koalitsioonil üksmeelt ei ole, ei esita ta ühtki kandidaati ja teeb Perlingule pakkumise jätkata kohusetäitjana. Täpselt sellist asjade käiku kirjeldasid eelmisel nädalal ka Postimehe ajakirjanikud Martin Laine ja Oliver Kund. Täpselt nii on läinud.

Miks? EKRE poliitikud ei soovinud – ja pärast varasemaid väljaütlemisi ei saanudki enam – taganeda oma vastuseisust Perlingule. Ratas ei taha koalitsiooni lõhkuda, mis kahtlemata juhtuks, kui mindaks ühe võimuliidu partnerist hääletusega ülesõitmise teed. EKRE on olnud nutikas mitte esitama ka oma kandidaati, keda saaks hakata Perlinguga võrdlema. Nii valitseski lahendamatu patiseis. Ja EKRE-le sobis see suurepäraselt: nemad olid oma seisukohas kindlad, Keskerakond ja Isamaa näisid ebalevad ja otsustamatud. Ja jäid sellisteks lõpuni.

Mis edasi? Perling veel mõtleb, kas tal on mõtet kohusetäitjana jätkata. Keskerakonna ja Isamaa päästaks see, kui elu tooks ette olukorra, kus EKRE oleks millegagi nii plindris, et peaprokuröri kandidaadi saaks uuesti jutuks võtta. «Soovite sellele olukorrale lahendust? Aga miks mitte, see on tehtav... KUI Perling ikkagi sobiks teile peaprokurörina.» Kardetavasti pole Keskerakonnal ja Isamaal millekski selliseks motivatsiooni.

II SAMMAS JA USALDUS

II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise reform on omadega ajaliselt täiesti umbes. Kui valitsus tahab lubadust pidada ja seaduse selle aasta jooksul vastu võtta, on selleks jäänud sisuliselt vaid üks võimalus. Ja see on riskantne.

Kuidas? II samba reform tuleks siduda valitsuse püsimisega. Teisisõnu panna eelnõu riigikogus usaldushääletusele. Selle riskantse idee pooldajad on mulle teadaolevalt koalitsiooni sees olemas.

Mida see tähendab? Usaldushääletus võimaldaks valitsusel pääseda väga aeganõudvast opositsiooni muudatusettepanekute läbihääletamisest, mida II samba reformi eelnõule tuleb kindlasti sadu. Vaevalt et opositsioon siinkohal suudab mitte minna venitamise ehk vaheaegade võtmise teed. Kõik see kulutab niigi vähest aega.

Kas nii läheb? Pigem siiski mitte, kuna see on riskantne. Ennemini loobub valitsus oma tähtajast selle aasta jooksul reform seaduseks saada. Seega jääb seaduse vastu võtmine uue aasta algusesse, mis tähendab samas, et juulini, mil inimesed saavad hakata esitama avaldusi oma II samba raha kättesaamiseks, jääb väiksem ajapuhver.

24.10.2019 26.10.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto