N, 6.10.2022

Vikerkaar loeb. Nii ahnelt tühjendan...

Märt Väljataga
, Vikerkaare peatoimetaja
Vikerkaar loeb. Nii ahnelt tühjendan...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maarja Kangro
Maarja Kangro Foto: Erakogu

"Tuul" on hea pealkiri – istutab Maarja Kangro kuuenda luulekogu otse eesti klassikasse: Suitsu, Vaarandi, Luige jt ritta. Juba Jaan Bergmann ütles, et luule on nagu tuul. Vanasti märkis tuul midagi uut, värskendavat ja vabastavat. Seevastu Kangro raamatus tähendab see tühja muutlikkust, mis midagi ei muuda või muudab ainult vähe. Nagu on laulnud psalmist: "Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk."

Tuul on kui nüüdisaja avangard oma asjatus maailmaparanduspüüdluses. Kangro on avangardimaal käinud ja selle kõik läbi näinud. Ta on osalenud rahvusvahelises luulemaailmas, kogenud selle konformistlikku nonkonformismi, tühikargamist, korduvaid kinnistüüpe ja omavahelist tagantjulgustamist, ning teinud oma raamatu lõputsüklis kõigest sellest luuleaine.

Tema kujutluses keerleb kogu kultuurikarussell Titanicu pardal. Isegi kui ees ei peaks ootama kollektiivne põhjaminek, pole oma üksildase surma eest pääsu kellelgi. Kui Hans Magnus Enzensberger püüdis kirjutada luuletusi neile, kes luulet ei loe, ja tegi seda mõnevõrra edukaltki, siis Maarja Kangro kirjutab luuletusi luulesse, luulelisusse uskumata. Luule on nagu tuul, mis annab muutuse lubadusi, mida täide ei vii; äratab igatsusi ja tundeid, mis jäävad realiseerumata. Tuul ei küüni veel hävitava tormini.

Ka hinge ja selle surematusse Kangrol usku ei ole ("mateeria osatab hinge olematust"), aga temas elab sügav kaastunne mateeria, keha, selle tungide ja kannatuste vastu. Kehad on pidev meeldetuletus meie lõplikkusest, surmast. Kõige painavamad luuletused "Tuules" räägivad eluta kehadest, milles mälestus elust on veel säilinud ("Vertikaal: supermarket", "Elevandid pärast surma", "Catacombe dei Cappuccini"). Luuletamise, surematuse ja surnukehade teema on kokku seotud Marie Underi säilmete ümbermatmisest kõnelevas proosaluuletuses "Kondid".

Osutades surma ja kõdu märkidele kõikjal meie ümber, võib Kangro esmapilgul meenutada mõnd krišnaiitlikku jutlustajat, kes enne meeleparanduseni juhatamist püüab selgeks teha, et kogu meile armas meelelis-kehaline ligimestemaailm ei koosne millestki muust kui sitta täis nahkkottidest. Aga Kangrol ei järgne kutset meeleparandusele – järgneb pigem kutse armastada aineringlust, omastada seda, mis maailmast omastatav. Me "teame et igavikuline väärtus/ongi persest kistud" ja kunst on looja kehast kunstlikult esilekutsutud erutus ("Midagi välja onada"). Elulaeka juurest ei tule tagasi kohkuda ega kõrvale põigelda, see tuleb ahnelt tühjendada – niisugune on surmamõistetud mateeriaarmastaja nõue.

Raamatu avatsükli moodustavad pildid peamiselt ülbetest üheksakümnendatest, ajast, mida iseloomustas eriline elamusahnus, tarbimisahnus ning selle varjus juba tollal hiiliv tühjusetunne. Osa Kangro luulest võikski sobida õppevahendiks koolis – hoiatava näitena nihilistlikust meelemasendusest, mis tabab sõnakuulmatut last, kes ei usu ainujumalat, kollektiivseid ebajumalaid või illusioone ega lähe vooluga kaasa.

Kuid põhjanimineva illusioonituse juures jääb luuletuste püsifooniks ometi kaastunne, armastus elava vastu, isegi leppimine heakodanliku dekooriga kui hädavajaliku kaitsevalliga hävitavate pimedusejõudude vastu. Pealegi, üheksakümnendate tuuled ei toonud ju ainult tühisust, vaid kandsid ka ehedat lootust: "ükskord me hakkame/kõike liigutama/kõik muutub siiraks ja võimuküllaks/algab aeg/ja jõuab siia".

Eksistentsiaalne äng oli tugevamini rõhutatud Maarja Kangro eelviimases, saturnilises luulekogus "Must tomat" (2013), mille teljeks sugu ja surm, vihjelisemalt ka loomine ja lunastus. Kangro proosale iseloomulik ja luuleski avalduv sotsiaalne must komöödia – vääritimõistmised, vastastikune silmakiri, vastandlike ideaalide omavaheline kohastumine – oli tolles raamatus tagaplaanile vajumas. Ajad on edasi läinud, tuuled pöördunud, sotsiaalsed suhtedki pole enam endised. Eelmise kümnendi tarbimismaailma tühisusse on sisse imbunud pruunikad tumejõud. Jälle on tõusnud Bertolt Brechti küsimus: kuidas keset nii paljusid jõledusi kirjutada veel puudest? Mitte et nüüd Kangro varem peamiselt lindudest ja lilledest luuletanud oleks, aga isegi suurtest eksistentsiküsimustest, soost ja surmast edasi luuletamine keset väljavaateid jõledustele poleks enam aus.

See üksnes tõstaks veel rohkem esile maast mõni meeter kõrgemal omapäi tuules keerleva luulekarusselli asja- ja ajakohatust. Luuletus "*arvo pärdi keskus" lõpeb juba siin-seal ringlema hakanud irooniliste ridadega: "me pole kunagi veel elanud nii hästi/ei ole brechtil kohta sellel maal". Ühiskondlikult seotud luule võimalikkus on teemaks mitmes muuski luuletuses, eriti luule üle reflekteerivas lõputsüklis. Näiteks dialoogis Franco Fortiniga ja W. H. Audeniga ("Maitsest"): "saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,/nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii".

Ühiskondlike olude ebameeldivus ei anna seega põhjust neist mitte kirjutada. Aga kas paremäärmusluse tõusust, "tittede" mässust kirjutamine ka midagi muudaks? "Luuletused ei muuda ikka veel midagi,/mitte eriti, low impact​," kõlab vastus. Tõsi, mitte eriti, aga võib-olla siiski veel midagi? Võib-olla ei tohiks sedagi võimalust ette välistada – kui leida mõni uusvana meeldejääv rahvalik-satiiriline vorm, mis talletaks luuletuse mitte ainult lugevate silmade ees, vaid vajutaks kujuteldava publiku meelde?

Oma paradoksaalsel moel näitab "Tuul" iseenda näol, et luule ees on ikka veel palju võimalusi: jäädvustada välgutaolisi sissevaateid inimolusse, reflekteerida luuletamise kui niisuguse üle tänapäeva maailmas, kujutada sotsiaalset musta komöödiat, laulda armastust mateeria ringkäigule ning võidelda saastaga. Maarja Kangrol on olnud piisavalt ahnust, et seda kõike ühe raamatuga teha.

Maarja Kangro

„Tuul“

Nähtamatu Ahv, 2019

120 lk

Maarja Kangro, «Tuul».
Maarja Kangro, «Tuul». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles