AJA AUK. Superfly

Curtis Mayfield "Superfly" Foto: Albumikujundus

Popkultuuris on üldiselt olnud nii, et kui otsitakse cool’i, vaadatakse afroameerika kultuuri poole. Üheks selliseks afro­ameerika cool’i korpuseks on kindlasti ka 70ndate blaxploitation-filmid – kõik need afrosoengud, vuntsid, riided, autod, maneerid, dialoogid jne. Ning muidugi muusika, see paratamatult oluline blaxploitation-element.

Üks kuulsamaid ja paremaid neist filmidest oli režissöör Gordon Parks jr lavastatud „Superfly“ (1972).

Filmi tähelepanuväärne koostisosa oli Curtis Mayfieldi soundtrack sellele, mida peetakse ühtlasi üheks 70ndate olulisimaks plaadiks, nagu seda peetakse ka Mayfieldi enda loominguliseks tipuks. Sel nädalal 1972 tõusis see soundtack neljaks nädalaks USA plaadimüügitabeli tippu. Tuntuimad lood sellelt, nagu nimilugu ja „Freddie’s Dead“, müüsid singlitenagi üle miljoni.

60ndad ja eriti selle teine pool oli teadupärast turbulentne ja revolutsiooniline aeg, kus tegutsesid mitmesugused vabastusliikumised ja võideldi välja õigusi neile, kel neid varem kas polnud või nii väga polnud. Vabastamistele on sageli iseloomulik, et tekib subjekt, ja subjekti tekkele peaks omakorda olema iseloomulik, et teda hakatakse mingitpidi kuulda võtma. Üks sellise subjektitekke järelmeid oli ka, et afroameeriklased said oma filmikunsti.