Milline võis olla millalgi 13. sajandi viimastel kümnenditel Tallinna Raekoja platsil kaotatud haruldase noa teekond, analüüsib arheloog Erki Russow.
Arheoloogiliste esemete saatus on tavaliselt üsna ühesugune: pärast seda, kui neid puudutavad uurimistulemused on erialakirjanduses avaldatud, jääb enamik päevavalgele tulnud asju muuseumi või teadusasutuse arheoloogiakollektsiooni riiulitele ning laiem avalikkus unustab need peaaegu täielikult. Ainult vähesed leiud saavad järgnevate aastate või aastakümnete jooksul korduvalt tähelepanu. Mõni oma vanuse, teine väärtuse, terviklikkuse või esteetilisuse poolest, sattudes silmatorkava eksponaadina ühelt näituselt teisele või illustratsioonina raamatust raamatusse.
Sageli olid sellised asjad omaaegses ainelises kultuuris erandid, mis võivad küll suurepäraselt demonstreerida möödaniku ilumeelt, kuid mille pinnalt pole mõtet teha väga kaugele ulatuvaid järeldusi toonase argiolme kohta.
Tallinna 13. sajandi leidude seas on üks selliseid objekte 1953. aastal Raekoja platsilt leitud uhke noapea, mis kujutab naisterahvast, kroonilaadne ehe peas ja koer süles. Ilmselt ei ole hansalinna arheoloogilistest esemetest ükski teine sedavõrd tihti trükis kajastatud, sest alates noapea esmaavaldamisest 1955. aastal on see daam koerakesega leidnud arvukate kodumaiste kirjatööde kõrval tee Poola, Saksa, Taani ja teistegi riikide väljaandeisse, aga ka suurimasse keskaegsete elevandiluust esemete andmebaasi. Viimane on küll noapea esmaavaldamisest ringlema läinud eksitus, sest ese on tehtud loomaluust, mitte elevandivõhast. Materjali tagasihoidlikumast väärtusest hoolimata ei ole ometi kahtlust, et raeplatsi hoolikalt viimistletud ning kunstipärase peaga terariist oli oma aja kontekstis midagi erakordset.
Praeguseks on sarnaseid esemeid Euroopast teada kõigest veidi enam kui sadakond eksemplari1 ning kuigi seni trükis kirjeldamata noapäid leidub kindlasti siin-seal muuseumikogudes, on see leiuliik ka edaspidi väga eksklusiivne. Põhjus peitub esemegrupi taustaloos.