Arheoloogiliste esemete saatus on tavaliselt üsna ühesugune: pärast seda, kui neid puudutavad uurimistulemused on erialakirjanduses avaldatud, jääb enamik päevavalgele tulnud asju muuseumi või teadusasutuse arheoloogiakollektsiooni riiulitele ning laiem avalikkus unustab need peaaegu täielikult. Ainult vähesed leiud saavad järgnevate aastate või aastakümnete jooksul korduvalt tähelepanu. Mõni oma vanuse, teine väärtuse, terviklikkuse või esteetilisuse poolest, sattudes silmatorkava eksponaadina ühelt näituselt teisele või illustratsioonina raamatust raamatusse.

Sageli olid sellised asjad omaaegses ainelises kultuuris erandid, mis võivad küll suurepäraselt demonstreerida möödaniku ilumeelt, kuid mille pinnalt pole mõtet teha väga kaugele ulatuvaid järeldusi toonase argiolme kohta.

Tallinna 13. sajandi leidude seas on üks selliseid objekte 1953. aastal Raekoja platsilt leitud uhke noapea, mis kujutab naisterahvast, kroonilaadne ehe peas ja koer süles. Ilmselt ei ole hansalinna arheoloogilistest esemetest ükski teine sedavõrd tihti trükis kajastatud, sest alates noapea esmaavaldamisest 1955. aastal on see daam koerakesega leidnud arvukate kodumaiste kirjatööde kõrval tee Poola, Saksa, Taani ja teistegi riikide väljaandeisse, aga ka suurimasse keskaegsete elevandiluust esemete andmebaasi. Viimane on küll noapea esmaavaldamisest ringlema läinud eksitus, sest ese on tehtud loomaluust, mitte elevandivõhast. Materjali tagasihoidlikumast väärtusest hoolimata ei ole ometi kahtlust, et raeplatsi hoolikalt viimistletud ning kunstipärase peaga terariist oli oma aja kontekstis midagi erakordset.

Praeguseks on sarnaseid esemeid Euroopast teada kõigest veidi enam kui sadakond eksemplari1 ning kuigi seni trükis kirjeldamata noapäid leidub kindlasti siin-seal muuseumikogudes, on see leiuliik ka edaspidi väga eksklusiivne. Põhjus peitub esemegrupi taustaloos.

Millalgi 13. sajandi viimastel kümnenditel Raekoja platsil kaotatud noa päritolu algeid tuleb otsida sama aastasaja algupoole Louvre’ist, kus Prantsuse kuninga õukonna juures tegutses arvukalt ühiskonna koorekihi tellimusi täitnud käsitöölisi. Ilmselt just tänu aristokraatide vajaduste rahuldamisele kujunes Pariisist hiljem suur elevandiluu töötlemise keskus, kus mitmed töökojad pühendusid kunstiliselt kõrgel tasemel luksuskaupade valmistamisele, olgu selleks kammid, peegliraamid, miniatuursed pühakujud või laekakesed.

Võimalik, et õukonnameistrite tehtud soengusättimise instrumendist – seitli tegemiseks mõeldud ja inimfiguuriga kaunistatud pulgast (gravoir) – kasvas välja uus toode ehk dekoreeritud käepidemega nuga. Sellele osutab nii kasutatud motiivide valik kui ka sarnane teostus ja valmistusviis.

Veel enam: Louvre’i keskaegse kuningalossi arheoloogilistel kaevamistel on leitud ka Tallinna noapeaga väga sarnane eksemplar, ent mõistagi ei saa selle najal teha sirgjoonelist järeldust, et just Prantsuse kuninga õukonnas tegutsenud käsitöölise kätetöö on mingil moel sattunud tuhandete kilomeetrite taha. Küll aga kinnitab eeltoodu taas, et algselt eliidile mõeldud esemeid hakati Lääne-Euroopas esimesel võimalusel valmistama neilegi, kes soovisid end seisuslikus maailmas kõrgeima klassiga kõrvutada, kuid pidid kas rahalistel põhjustel või ülaltpoolt kehtestatud normide tõttu leppima kehvemast toorainest lahendusega.

Paralleele pole vaja kaugelt otsida, sest elevandilu sarnanes kasutamise poolest karusnahkade ja väärisesemetega, mille omamine ja kandmine oli kolmanda seisuse jaoks rangelt reglementeeritud; enamasti olid nad sunnitud piirduma odavama kraamiga.

Samas ei puudutanud ülalt tulnud seadusesätted esemete disaini. Erinevast toorainest hoolimata kasutati ka odavamast materjalist noapeadel täpselt samade motiivide ja tegumoega kujutisi, mille algtõuge pärineb kõrgkeskaegsest rüütlikultuurist.

Kujutistel on kaks põhiteemat. Kõige enam tuntakse jahilinnuga mehefiguure (rüütel või jahilinnukasvataja), sellele järgneb Raekoja platsi leidude seast tuttav sülekoerakesega õukonnadaam, mille veel kunstipärasem näide saadi veerandsada aastat tagasi Tartust.

Ülejäänud motiivid esinevad harvem ning need võivad kajastada 13.–14. sajandi käsitööd, mida kohapealse nõudluse rahuldamiseks valmistati ehk Kölnis, võib-olla Lübeckis ning ühe Pärnust leitud käepideme paralleelide põhjal arvatavasti ka Lõuna-Skandinaavias. Nende eeskujuks olid Pariisis või laiemalt Loode-Prantsusmaal valmistatud noad, ent Pariisiga võrreldavat kunstilist taset mujal ei saavutatud.

Inimkujuliste noapidemete harukordsus sunnib ka küsima, kes siis peale Prantsuse kuninga õukonna selliseid kunstipäraseid nuge kasutasid. Arvestades suurema osa leidude seotust linnuste ja kloostritega, linnades aga jõukamate elamukvartalitega, on välja pakutud, et rüütliromantikast ajendatud motiivide ja rüütlisümboolikaga ehitud noad võisidki olla eelkõige aristokraatide lauda kaunistanud tarvikud ning sealgi pidusöögil üksiku pilgupüüdjana. Nugade harva säilinud hõbedast kinnitusrõngad näivad seda oletust kinnitavat, kuid selliseid söögiriistu said endale kindlasti lubada ka patriitsid ehk linnade rikkamad ja kõrgkihti kuuluvad isikud.

Ilmselt võib sama eeldada ka Raekoja platsi leiu puhul, mis seostub ennemini mõne kaugkaubandusega jõukaks saanud kaupmehe varandusega ega sattunud maapõue turuletilt kukkudes. Müügiartiklina olnuks sellise asja kaotamine kaubitsejale tõsine kaotus.

Milline aga võis olla Tallinna südamest päevavalgele tulnud noakatke teekond Pariisi käsitöölise töölaualt linnaprügi sekka?

Võimalusi on mitmeid ning tõlgendusruumi jagub sedavõrd pika distantsi juures avaralt, sest alatiseks jääb teadmata nii noa omaniku suhe Tallinnaga kui ka see, kas noapea sai pärast teramiku murdumist uue elu mänguasjana. Nii võime koerakesega daami siduda näiteks kaubalinna külastanud kõrgest soost vaimuliku või mõõgakandjaga või tema saatjaskonnaga. Ent sama hästi võis hinnaline tarbeese siia jõuda Tallinnas tegutsenud kaupmehega, kes millalgi 13. sajandi teisel poolel väisas Prantsusmaa või Flandria kaubalaatasid ja naasis sealt majaperenaisele mõeldud kingitusega. Või mine tea, ehk pudenes nuga hoopis Prantsusmaal käinud palveränduri näppude vahelt – sellesama käest, kes unustas Raekoja platsi Rocamadouri palverännumärgi.

Seega jääb kergelt muigava daami rännak Euroopa suurlinnast Tallinna lahe rannale kerkinud asulasse samasuguseks mõistatuseks nagu Mona Lisa naeratus.

1       Viimane kokkuvõtlik ülevaade: Elizabeth den Hartog, On six Danish knife handles or hair parters shaped like falconers. – By, marsk og geest. Kulturhistorisk arbog for Sydvestjylland, 24. Haderslev 2012, lk 5–27.