R, 9.12.2022

Mis iseloomustab vallutaja pilku?

Piret Peiker
, kultuuriajaloolane
Mis iseloomustab vallutaja pilku?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Detail Lisa Reihana teosest «In Pursuit of Venus [infected]». 2015–2017.
Detail Lisa Reihana teosest «In Pursuit of Venus [infected]». 2015–2017. Foto: videoinstallatsioon

Postkoloniaalsed uuringud vaatlevad kolonialismi järelmõjusid ja taastootmist eri kultuurides ja ühiskondades. See uurimissuund sai alguse Lääne-Euroopa ja selle asumaade suhete käsitlemisest, aga viimastel aastatel on selle haare muutunud globaalseks. Põhimõtteliselt saab postkoloniaalsena käsitleda ka näiteks Tsaari-Venemaad, Nõukogude Liitu, Baltimaid ja teisi Vana Maailma riike.

Kumus avatud näitus «Vallutaja pilk» osaliselt just seda teebki. See on nii visuaalselt kui ka tehniliselt efektne, ning ambitsioonikas väljapanek ka muus mõttes. Tõenäoliselt tahtlikult fragmentaarne, samas ajaliselt ja geograafiliselt suure haardega projekt toob esile ja loob seoseid Uus-Meremaa ja Tsaari-Venemaa rahvaste (sealhulgas eestlaste) koloniaalse ajaloo kogemuste vahel. Eri teosed mõtestavad nii kunsti kui ajaloouurimuse vahenditega maadeavastuse, etnograafia ja muude teaduste ning kolonialismi ja postkolonialismi keerdkäike paigus üle maailma.

Näitusealale sisenedes haarab vaataja tähelepanu kõigepealt umbes 17 meetri pikkune pidevas liikumises värviline videopanoraam, mille autor on osaliselt maoori päritolu Uus-Meremaa kunstnik Lisa Reihana. Teoses on digitaliseeringu ja muusika abil uutmoodi elama pandud 19. sajandi Prantsuse eksootiline pilttapeet «Vaikse ookeani pärismaalased», mis kujutab legendaarse James Cooki ning teiste 18. sajandi uurijate ja võimukandjate kohtumisi kohalikega.

Suhete sasipundar

Juba panoraami pealkiri «In Pursuit of Venus» («Veenuse jälgedes») mängib teadmis-, progressi-, võimu- ja paradiisiihaluse suhete sasipuntraga 18. sajandi Euroopa mõttes ja ka laiemalt. Ühelt poolt näib see viitavat Cooki Tahiti-reisi esmasele eesmärgile leida sobiv punkt, kust vaadelda haruldast astronoomilist sündmust, planeet Veenuse liikumist üle päikeseketta. Teisalt seostub Veenuse nimi muidugi eelkõige Kreeka armastusjumalannaga, kelle atribuutide hulka kuuluvad küllus, viljakus ja alasti naiselikkus on olulised motiivid eksootilisi maadeavastusi saatvas kujundikeeles, sealhulgas Reihanat inspireerinud tapeedil.

Christoph Melchior Roth (1720–1798). «Eesti neiu selja tagant». Vasegravüür. Eesti Kunstimuuseum.
Christoph Melchior Roth (1720–1798). «Eesti neiu selja tagant». Vasegravüür. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Vahur Lõhmus

Ent näituse kuraatorid ei jäta Reihana teost eraldiseisvaks. Videopanoraami eest lahkumise järel (selle kogupikkus enne stseenide korduma hakkamist on 35 minutit) on vaataja oodatud astuma kõrvaltubadesse, et uurida Tsaari-Venemaa ääremaade rahvaid kujutavaid maale, joonistusi, fotosid ja dokumente ning võrrelda neid Reihana pildistikuga.

Vaadates «Vallutaja pilku» ja kuulates, mida külastajad räägivad, jäi mulle kõrva hulk küsimusi. Kas selline probleemipüstitus on ikka õigustatud? Kas pole eestlaste ja maooride ajalugu siiski liiga erinev ja nendevaheline paralleel kistud? Millised on teadusuurimuse, võimu ja vägivalla suhted? Kas näitus ei tee võimekatele ja oma aja kontekstis teadmist edasi arendanud baltisaksa õpetlastele ja uurijatele liiga? Mis iseloomustab vallutaja pilku, millest väljapanek kõneleb?

Suure haardega näitus toob esile ja loob seoseid Uus-Meremaa ja Tsaari-Venemaa rahvaste (ka eestlaste) koloniaalse ajaloo kogemuste vahel.

Reihana teos pöörab pilgu tegelikult osalt teistpidi: Cooki saabumist ei näe külastaja mitte laevast merel, vaid maismaa perspektiivist, sealt, kus on põliselanikud. Veel intrigeerivam on panoraami kunstilise struktuuri juures aga see, et vaataja pilk on hajutatud. Panoraam liigub pikkamööda küll ka lineaarselt, kuid seal toimub ühtaegu hulk tegevusi ja kohtumisi: keskosas leiab näiteks aset kohtumõistmine, äärtes aga hoopis kauplemine, tants, söömine, astronoomiauuringud jne.

Kirev maailm

Videopanoraami libisedes liiguvad ühed tegevused keskmesse, teised jällegi äärtesse, kuid kestavad edasi – kogu sündmustiku haaramiseks tuleks panoraami ees kiiresti edasi-tagasi kõndida ja ka seda tehes ei ole lihtne kogu toimuvat mõtestada. Seega ei kujuta teos tegelikult temaatiliselt fookustatud vallutust ega ka samalaadset ühemõttelist vastupanu, vaid pigem kirevat maailma, kus toimetab palju inimesi korraga. Nende kõigi vahel toimub hulk mitmekesiseid (ja tihti ambivalentseid) suhestusi, kuigi loomulikult mängivad võim ja allutus samuti rolli.

August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859). «Eestlased Mihkli külast». Litograafia.
August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859). «Eestlased Mihkli külast». Litograafia. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Niisiis võib öelda, et Vene impeeriumi mängutoomine kõrvaltubades on juba selle teose kunstilises loogikas üsnagi sees: panoraam kutsub esile kõrvalpilku, eri asjade korraga märkamist, isoleeritud stseenide vaheliste seoste kohta küsimist. See registreerib võimu- ja teadmishimu paradokse. Kõrvaltoad viitavad ühelt poolt analoogiatele ookeanitaguste maade koloniseerimisega, teisalt otsestele suhetele: näiteks jutustatakse ka eestlastest misjonäride tegevusest asumaadel.

Olgugi et näituse pealkiri viitab vallutaja pilgule, tundub nii Reihana «Veenus» kui kogu näitus tervikuna kuuluvat nende postkoloniaalse kunsti teoste hulka, mis vaatavad vallutusele tagasi huviga asjaosaliste perspektiivide vastu – pigem mõtisklevate, mitte ohvri või vastupanuvõitleja silmadega.

Näitus on vaadatav mitmel tasandil: kindlasti pakub see (võibolla just eriti nüüdisajal) vajalikku mõtlemisainet globaalsetest seostest ja võimusuhetest, kuid sinna võib minna otsima ka puht-esteetilist naudingut.

Märksõnad
Tagasi üles