R, 9.12.2022

Tauno Suurkivi: kes inimest kriisis abistab?

Tauno Suurkivi
, Päästeameti peadirektori asetäitja
Tauno Suurkivi: kes inimest kriisis abistab?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
2005. aastal Pärnut tabanud jaanuaritormis, mis tõi kaasa ulatusliku veetaseme tõusu, sai surma üks ja tuli evakueerida mitusada inimest. 
2005. aastal Pärnut tabanud jaanuaritormis, mis tõi kaasa ulatusliku veetaseme tõusu, sai surma üks ja tuli evakueerida mitusada inimest. Foto: Küllike Rooväli
  • Kriisid paiknevad inimkeskkonna ja (loodus)õnnetuste ristteel.
  • 65% inimestest usub, et kriisi ajal saabub abi sama kiiresti või kiiremini.
  • Ainus kriiside algfaasis tegelikult toimiv lahendus on iseseisev toimetulek.

Eestis on hea elada. Objektiivselt hinnates elame maailma kõige rikkamas ja arenenumas maailmajaos, maailma ühes arenenumas riigis. Jah, sellele väitele on palju vastuväiteid ja ka objektiivset statistikat (sotsiaalne ebavõrdsus, allpool vaesuspiiri elavate inimeste arv jms), ent ühes ollakse üksmeelsed: Eesti on maailmas üks tehnoloogiliselt arenenumaid riike, kus paljud inimeste ja riigi suhtlemise kanalid on digitaliseeritud ning inimesed usaldavad ja kasutavad neid.

Samamoodi, ühes taktis muu maailmaga, toimub Eestis intensiivne linnastumine. Praeguseks elab juba üle 70 protsendi Eesti rahvastikust linnades. See võib meile meeldida või mitte, aga tegu on objektiivse faktiga ning hoolimata vastupidistest püüetest on linnastumise trend nähtavas tulevikus pigem süvenev kui kahanev. Nii Eestis kui mujal maailmas.

Eeltoodud kahe teguri – tehnoloogilise arengu ja linnastumise koosmõjul – muutub meie ühiskond tervikuna üha efektiivsemaks. On ju era- ja avaliku sektori teenuste osutamine märksa odavam piirkondades, kus asustustihedus on suurem, samuti on teenuste osutamine soodsam (info)tehnoloogia kaasabil. Majandusloogika surub meid edasi üha efektiivsemaks, seda nii era- kui avalikus sektoris. Seesama odavamate ja paremate teenuste loogika sunnib ka inimesi, eriti noori, üha rohkem auma elama linnadesse. Olemegi surnud ringis, kus muutume nii ühiskonna kui indiviidina üha sõltuvamaks tehnoloogia ja elutähtsate teenuste olemasolust ja toimimisest.

Aga ükski tehnoloogia, ükski taristu ei ole kunagi päris tõrkevaba. Mida suurem on sõltuvus tehnoloogiast ja vajalikest teenustest, seda suurem on ka haavatavus.

Juba aastal 2003 kasutas Uri Rosenthal terminit haavatavuse paradoks (ingl k vulnerability paradox), mida ta defineeris kui olukorda, kus era- ja avalike kaupade ja teenuste pakkumine on tänapäeva ühiskondades viidud sellise efektiivse perfektsuseni, et iga väike väline sekkumine või kõrvalekalle ületab kiiresti ühiskonna kriitilise taluvuse piiri. Vahe kriisi ning igapäevase sotsiaalse ja poliitilise elu vahel on kahanenud.

Tundide või päevade küsimus?

Mida kauem me neid teenuseid sellisena oleme harjunud kasutama, seda enam väheneb inimeste võime ilma nendeta hakkama saada. Ühiskonnas suureneb õpitud abitus, mis tähendab, et üha vähem inimesi saab igapäevases elus hakkama ilma tehnoloogiatja elutähtsate teenusteta.

Kui veel mõnikümmend aastat tagasi tõi mõnepäevane elektrikatkestus kaasa pisut ebamugavusi, siis praegu oleme jõudnud seisu, kus ulatuslik, kogu riiki hõlmav elektrikatkestus viib kiiresti olukorrani, kus kaovad nii tavapärased kommunaalteenused (vesi, kanalisatsioon, toasoe), kommunikatsiooniteenused (telefon, internet, andmeside) kui ka muud teenused (tanklad, kauplused jm). Probleemide tulv on määratu ning sel tekib – sõltuvalt aastaajast – tundide või päevadega ühiskonda halvav katastroofiline mõju.

Mitmed kauplused jäid Saaremaal jaanuarikuise elekrtikatkestuse tõttu suletuks. 
Mitmed kauplused jäid Saaremaal jaanuarikuise elekrtikatkestuse tõttu suletuks. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kas meil on nende sõltuvuste vähendamiseks võimalik teatud megatrendidele käsi ette panna? Üleskutse «peatage maailm, ma tahan maha minna» võib ju kõlada romantiliselt, ning objektiivselt hinnates on selles ka oma tõetera, ent tegelikkuses tuleb tõdeda, et meie sõltuvus tehnoloogiast ja elutähtsate teenuste toimimisest nähtavas tulevikus vaid suureneb.

Nüüd on asjakohane siia lisada ka julgeoleku dimensioon. Üha rohkemates debattides kõlavad väited, et «julgeolekukeskkond on muutumises», «rahvusvaheline julgeolekuolukord on ärev» jne. Kui looduskatastroofide mõistes paikneb Eesti ühes maailma turvalisemas paigas, siis geopoliitiliselt asume Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke joonel ning ülemäärase rahuga ei ole meie regioon viimase tuhande aasta jooksul silma paistnud.

Ühiskonnas suureneb õpitud abitus, mis tähendab, et üha vähem inimesi saab igapäevases elus hakkama ilma tehnoloogia ja elutähtsate teenusteta.

Arvata, et praeguseks on meile saabunud «hea uus ilm», oleks liialt naiivne ning üleskutsed stiilis «tahad rahu, valmistu sõjaks» on endiselt aktuaalsed. Tänapäeva sõjad ei käi ainult territooriumi hõivamise nimel, üha tõenäolisemad – ja lihtsamad – on ründed nendesamade ühiskonda ülal hoidvate teenuste ja taristu vastu.

Ühendades nüüd meie üha suureneva sõltuvuse teenustest ning Eesti potentsiaalsete vastaste huvid, ei ole raske aduda vajadust lisada meie riigikaitse dimensiooni elutähtsate teenuste ja taristu kaitse. See ei ole ju tegelikult midagi muud kui elanike kaitse või ka elanikkonnakaitse (ingl k civil protection).

Seega, lisaks põhiseadusliku korra klassikalisele kaitsele, mida korraldavad kaitsepolitsei ning politsei- ja piirivalveamet, ja territooriumi kaitsele, mida tagavad peamiselt kaitsevägi ja Kaitseliit, vajame ühiskonnas selget nägemust elanikkonnakaitsest. Kahjuks on see osa laiapindsest riigikaitsest meil ikka veel vaeslapse osas ja seda nii teema käsitluse sügavuselt kui ka rahastamise ulatuselt.

Aga mis siis on elanikkonnakaitse? Kelle või mille eest on elanikku vaja kaitsta? Mida inimene kriisi või sõja ajal vajab? Kes seda kõike korraldab?

David McEntire’i kohaselt on kriiside tekkeks vajalikud vähemalt kaks tegurit: a) oht ja selle ulatus ning b) ühiskonna haavatavus selle konkreetse ohu seisukohalt. McEntire’i hinnangul on kriiside teke märksa enam seotud ühiskonna haavatavuse kui ähvardava ohu suurusega. Ta viitab, et kuitahes suur oht üksi ei suuda kriisi tekitada, ilma et see ei puutuks kokku inimeste või nende loodud taristuga. Maavärina tagajärjed on palju vähem seotud selle magnituudiga ning rohkem selle tekkekohaga inimasustuse suhtes. Kuitahes tugev orkaan avamerel või tema maabumine inimtühjale saarele ei ole kriis. Kriisid paiknevad inimkeskkonna ja (loodus)õnnetuste ristteel.

2010. aasta detsembris jäi Lääne-Virumaal Padaorus lumevangi 600 inimest ja päästeamet pidi asuma teepuhastaja rolli.
2010. aasta detsembris jäi Lääne-Virumaal Padaorus lumevangi 600 inimest ja päästeamet pidi asuma teepuhastaja rolli. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eeltoodud teooriast lähtuvalt peame elanikkonnakaitses tegelema kahe peamise tegevussuunaga: a) elutähtsate teenuste toimepidevuse parandamisega ja b) elanike kriisis hakkamasaamise võime suurendamisega (ingl k resilience). Nende tegevuste koondeesmärk on ühiskonna haavatavuse vähendamine, seda nii loodustekkeliste, tehnoloogiliste kui ka sõjaliste kriiside suhtes.

Elutähtsate teenuste toimepidevuse parandamisel on Eestis esimesed jõudsad sammud astutud. 2017. aastal vastu võetud hädaolukorra seadus sätestab üsna täpselt elutähtsad teenused, elutähtsate teenuste korraldajate ja osutajate kohustused ja vastutuse, kriisireguleerimise korralduse jm. On reguleeritud hädaolukorra lahendamise plaanide koostamine, era- ja avaliku sektori asutustes käib tihe töö, et teineteisega kooskõlastatud plaanid valmis saada. Paljud neist on valitsuse kriisikomisjonis juba läbi vaadatud ja heaks kiidetud. Detailidesse siin rohkem ei lasku, ent kokkuvõtvalt võib tõdeda, et elutähtsate teenuste toimepidevus on võetud Eestis tõsise vaatluse alla ning kui ka riigi rahakotirauad peaksid sellele valdkonnale rohkem avanema, siis oleks edasiminek märkimisväärne.

Samal ajal on tegeletud ka elanikkonnakaitse teise olulise samba, elanike kriisis hakkamasaamise võime suurendamisega. Ent siin oleme ühiskonnana kindlasti alles lapsekingades.

Kõige raskem on muuta levinud hoiakut, et kriisi ajal tuleb kiiresti kuskilt keegi ja abistab inimest või taastab ruttu elutähtsa teenuse toimimise. Ka päästeameti 2016. aastal tehtud uuring näitas, et 65 protsenti inimestest usub, et kriisi ajal saabub abi sama kiiresti või kiiremini kui tavapärases situatsioonis. Tegelikkus on kahjuks vastupidine. Jah, meil on riigis olemas teatud kriisiaja varud, on olemas asutuste kriisiaegne töökorraldus ning rahuaegne võimalus kasutada loodustekkeliste kriiside lahendamisel kaitseväge ja Kaitseliitu, ent peame siiski mõistma, et laiaulatuslik kriis tabab kogu ühiskonda tervikuna ning abi andmise kiirus väheneb järsult.

Eeltoodust näeme, et haavatavuse vähendamine ei toimi ülalt-alla-printsiibil, vaid on võimalik üksnes siis, kui inimesed on riskidest teadlikud, iseseisvaks hakkamasaamiseks kriisis valmistunud ning oskavad ka kogukonnana üksteist abistades toime tulla.

Kuitahes tugev orkaan avamerel või tema maabumine inimtühjale saarele ei ole kriis. Kriisid paiknevad inimkeskkonna ja (loodus)õnnetuste ristteel.

Tunnistagem, seda mõttelaadi on raskem omaks võtta, sest paratamatult on lihtsam mõelda, et kuskilt tõttab keegi appi. Peame aga mõistma ja tunnistama, et ainus kriiside algfaasis tegelikult toimiv lahendus on iseseisva hakkamasaamise võime arendamine. Seda tuleb inimestele ausalt öelda. Vaid selged sõnumid panevad meid kõiki oma piirkonna riske ja isiklikku valmisolekut hindama ning tegema vajalikke ettevalmistusi.

Kus on omanik?

Kuidas aga saab riik inimest toimetulekuvõime parandamisel toetada? Seda on võimalik teha kolme meetme kaudu: a) peab viima inimesteni info võimalikest riskidest ja nendeks valmisoleku meetmetest, b) peab andma inimestele nõu, kuidas käituda kriisis, ja konkreetseid juhiseid, kui kriis on puhkenud, c) peab andma inimestele võimaluste piires parimat võimalikku abi, kui kriis on puhkenud.

Aga kes on see abstraktne «riik», kes inimestele infot, nõu ja abi annab? Elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel on kindla «omaniku» määramine lihtne, aga info, nõu ja abi andmisel on samuti vajalik ühe «omaniku» olemasolu. Sest kui vastutavad kõik, siis ei vastuta tegelikult mitte keegi.

Sellise «omaniku» parimad eeldused on päästeametil, kellel on koos vabatahtlike päästjatega üle Eesti 190 päästekomandot, üle 4000 inimese, igapäevane koostööharjumus ja kogemus nii inimeste kui kohalike omavalitsustega. Kõrgeim usaldusväärsus rahva silmis jm tegurid, mis loovad soodsa pinnase info, nõu ja abi andmiseks.

Esimesed sammud inimeste informeerimisel ja nõustamisel on ka tehtud. Olgu mainitud kasvõi elanike käitumisjuhiste kampaania ja infomaterjali jagamine või koduse seitsme päeva varu tagamise tähtsuse selgitamine, ent need on tõesti alles esimesed sammud ning komplekssest ja süsteemsest inimeste ja kohalike omavalitsuste kriisivalmisoleku suurendamisest on asi veel kaugel.

Päästeamet elanikkonnakaitse asutusena on seega inimese ja kohaliku omavalitsuse kriisivalmisoleku suurendaja, jagades infot, nõu ja abi. Sest kui kõik muu kaob, peab inimese hakkamasaamine olema endiselt tagatud. Seda nii rahu kui ka sõja ajal.

Märksõnad
Tagasi üles