Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: tormine õppetund

2 min lugemist
Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Juba viisteist aastat tagasi õpetas siilionu, et poes maksa ikka kaardiga. Nüüd maksamegi. Ja vaatame telekat interneti kaudu. Elektrilisest koduküttest või kaevupumbast rääkimata – elementaarsed abivahendid needki. Elekter ja tsivilisatsioon on teisisõnu lahutamatud, kuid nädalavahetus andis taas kainestava pilgu, mis juhtub, kui see side puruneb.

Pühapäeval jäi elektrita kogu Võru linn, kaksteist tuhat inimest. Põhjus vägagi lihtne: torm tõstis alajaamalt katuse ja heitis selle otse liinidesse. Kui nii-öelda tavainimese jaoks polnud elektrikatkestus maailmalõpp, siis juustutootja kandis poolesaja tuhande euro suurust kahju.

Alles jaanuaris jäi elektrita ka märkimisväärne osa Saaremaast. Muide, tolle juhtumi puhul leidis konkurentsiamet, et süüdi on Elektrilevi, mis eksis ohutusnõuete vastu. See ehmatus on aasta lõpuks suuresti ununenud.

On aga ilmselge, et ühiskonna sõltuvus elektrist on iseseisvuse aja aastakümnetega oluliselt kasvanud. Sellest sõltub iga elutähtis teenus. Et seekord jäi tõesti terve linn elektrita, on ehk harvaesinev kurioosum, kuid ometi selge näide meie igapäevaelu tagava taristu haprusest. Lisaks otsesele elektrikatkestusele olid häiritud mobiiliside ja ligipääs osale riiklikust andmesidevõrgust.

Ühe alajaama kehv konstruktsioon ja sellele järgnenu on oluline õppetund – nagu on olnud ka varasemad tormid ja kriisid. Näiteks pärineb suurem osa meie sisejulgeoleku korraldusest 2007. aasta aprillisündmuste kogemusest.

Seekordsest kriisist on aga õppetunde teisigi. Nimelt jäid Viljandimaa päästjad hätta olukorras, kus kütus ei jõudnud elektrita jäänud tanklast päästeauto paaki. Kuigi see oli ebatavaliste asjaolude kokkulangemise tulemus, tasub meil siiski mõelda järele laiemalt. Ja tõsisemalt.

Tavaarusaamas oleme harjunud pidama suurimaks ohuks Eesti riiklusele üle idapiiri vuravaid tanke. Ja selle ohu vastu on meil kaitsevägi. Peabki olema. Kuid pühapäeval toimunu näitab kõnekalt, et suurim julgeolekualane küsimus on hoopis selles, kas saame samasuguse elektrikatkestuse korral iseseisvalt hakkama.

Ka iga laiapindset riigikaitset hõlmav strateegiadokument sedastab, et riik läheb esimesena appi elutähtsale taristule. Teisisõnu tuleb igaühel oma kodus vähemalt mõni päev iseseisvalt hakkama saada. Kui kraanist vett ei tule, liigub päästeamet vee-ettevõtte pumpade poole, mitte joogipudeliga igaühe koju. Kui poes ei saa kaardiga maksta, võib küll külapoe müüja ausõna peale mõne konservi anda, ent anonüümses suurlinnas ei päästa seegi.

Oleme harjunud toetuma hädaolukorras riigile. Ent just sellisel juhul vajab riik, et täie tervise juures inimene saaks ise endaga hakkama. Ja aitaks kehvemal järjel naabrit.

Tuletikud ja küünlad, saja-aastane puitahi ning konservid ja hoidised võivad seostuda eelkõige vanavanematega, ent e-Eesti või mitte, igaüks peab olema valmis elama mõne päeva üle ka tsivilisatsiooni mugavusteta. Olgu see torm meile õpetuseks. Mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Seotud lood
28.10.2019 30.10.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto