N, 1.12.2022

Tulevikust tuli tapjarobot. Jälle

Hendrik Alla
, toimetaja
Tulevikust tuli tapjarobot. Jälle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sarah Connor (Linda Hamilton) annab tuld, nii et lust vaadata, filmis "Terminaator: sünge saladus".
Sarah Connor (Linda Hamilton) annab tuld, nii et lust vaadata, filmis "Terminaator: sünge saladus". Foto: Kaader filmist

«Terminaator 6» on pikk, aga see-eest igav. Tulevikust tuleb tapjarobot, et hävitada laps või tema ema, kellest võib saada masinate ja inimeste vahelise sõja edukas väejuht, kes väärab tehisintellekti juhitud robotitsivilisatsiooni võidukäigu. Paar kuulsat ühelauselist kildu, palju eriefekte ja viimane kolmandik suurejooneline arvutis joonistatud lahing, ongi kõik. Ja nii juba kuuendat korda järjest, sest «Deadpooli» lavastaja Tim Milleri tehtud «Terminaator: Sünge saatus» ei erine süžee poolest kuigivõrd eelkäijatest.

Maitsed võivad erineda, kuid minu jaoks jääb kõigi aegade parimaks Terminaatori-filmiks (tegelikult peaks tapjaroboti kirjutama väikese tähega, sest tegu on ju üldnimega, umbes nagu tolmuimeja) 1991. aasta «Terminaator 2: Kohtupäev». See oli oma ajas revolutsiooniline teos, mis pakkus nii sisu kui ka tehnilise lahenduse poolest uusi ja värskeid ideid. Kõik järgnev on vaid veel rohkem sedasama, mis ei paku mulle midagi uut.

Keegi võiks James Cameronile (kes on ka selle filmi stsenarist ja produtsent) kalendrit näidata ja vaikselt vihjata, et meil käib juba ammu 21. sajand ja ka tehisintellekti suhtes on meil mõningaid täiesti uusi ning ärevaks tegevaid ideid tekkinud. Kui keegi, siis just Cameron peaks olema võimeline midagi värsket tegema, kusjuures nii, et ka kinokassa ei jääks kahjumisse.

Märksõnad
Tagasi üles