«Ma püüan selle kõigega oma peas mitte liiga palju tegeleda,» ütleb pikas ja võrdlemisi isiklikus intervjuus riigi peaprokurör Lavly Perling, kelle jätkamise või mittejätkamise küsimusest sai kättemaksu varjundiga poliitiline rüselemine.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

EKRE kaabud olid ja on senise peaprokuröri vastu. Me oleme juba kuulnud repliike sellest, et peaprokurör on justkui poliitiliselt kallutatud ja esindavat sedasama müstilist süvariiki, millest EKRE liidrid ei väsi vestmast. Aga tegelikult pole kostnud piisavalt usutavat selgitust, miks nad ei taha näha Lavly Perlingut (44) peaprokurörina jätkamas. Raske on ka mõista, miks Keskerakond ehk peaminister ja Isamaa ehk justiitsminister, kes justkui toetasid tema jätkamist senises ametis, pole kindlalt Perlingu selja taha jäänud. Varasem jutt oli mehisem. Aga sellised nad paraku on.

Me ei tea veel, kes on see uus ja parem inimene peaprokuröri kohale. Me ei tea midagi. Peale selle, et esmaspäeval teatas Perling, et ta jätkab mõne aja sisuliselt samal ametikohal, ehkki ametinimetuse taga on märge «ülesannetes». See on ajutine lahendus.

Vast oleks aeg tema endaga rääkida ja proovida koos mõista, mis ajendab seda poliitilist tõmblemist tema isiku ja ametikoha ümber, millest sünnivad isiklikud süüdistused. Aga Perling räägib ka sellest, kuhu ta argimüra eest võimaluse korral põgeneb.

Kui õhtupoolikul kohtume, on Perling just lõpetanud kokkusaamise prokuratuuri uute töötajatega. «Mul on omad olulised asjad, mida ma alati noortele prokuröridele räägin. Üks on see, et paragrahvi taga tuleb alati näha inimest,» ütleb ta. «See tähendab, et prokurör ei tohi kunagi võtta jumala rolli maa peal. Tema asi on hinnata tegu. Prokuröri asi on anda teole hinnang. Aga inimeseks olemist ei tohi unustada. Ükskõik kui mustaks see maailm su ümber mõnikord ka ei muutu.»

Mida veel noortele räägite, mida nad ehk koolis ei kuule?

Tuleb meelde legendaarne prokurör Heino Tõnismägi, kes siis, kui mina tööle tulin, õpetas, et prokurör peab kohtusaalis alati kandma pintsakut. Siin tuleb mängu see üksi olemise teema. Julgen arvata, et muidu me siiski pole üksikud inimesed, ehkki nii vahel öeldakse. Lõppude lõpuks on ka meil sõbrad, tuttavad, pere. Aga kohtusaalis oleme tõesti üksi. Ja sageli tekib olukordi, kus otsuse tegemiseks on sul aega täpselt nii kaua, kui püsti tõused. Tõnismägi selgitas, kuidas püsti tõustes saab sättida pintsakunööpe, samal ajal kui aju raalib välja seda õiget lauset või mõtet, mida sel hetkel on kõige õigem öelda.

Naisprokuröridel oleks sobiv kohtus käimise rõivas siis…

Eks ikka nööpidega kostüüm, mille sättimisega võidad samuti pisut aega. Ju mõistad, et see on poolenisti naljajutt?

Mõistan muidugi. Aga kui kanda rõivaid, mis näiteks rõhutaksid seksapiili?

Mitte mingil juhul! Ei mäleta, kes täpselt seda ühel koolitusel ütles, aga mõte oli umbes, et sa võid rääkida nii tarka juttu nagu Spinoza ja Aristoteles kokku, aga kui sa ei suuda kohtusaalis usaldusväärsust luua, siis keegi lihtsalt ei kuula sind. Ja nii see on ka. Eks see ole otsapidi põhjus, miks mõnes kultuuris kantakse kohtusaalis endiselt talaare ja parukaid. Just sellepärast, et määrav oleks see, mis sul suust välja tuleb, mitte see, milline sa välja näed.

Enne meie kohtumist lugesin vanu artikleid teist. Umbes kümmekond aastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud loos, mil teid esimest korda peaprokuröri kandidaadina mainiti, oli pildiallkirjas öeldud, et olete kardetud naine. Kuidas säärane «tiitel» teid praegu kõnetab?

Ega ta ülemäära ei kõnetagi. Pigem ei kõneta. Võib-olla kellelgi on kogemus, mis on seda tunnet tekitanud. Ise olen seda meelt, et mind küll ei tasu karta. Tõsi, on kolm asja – olen seda korduvalt varemgi rõhutanud –, mida ma tõesti ei talu. Need on valetamine, hoolimatus ja arrogantsus. Võib-olla leidub inimesi, kes on nende asjade kaudu minuga kokku puutunud. Ja sellest siis võib-olla mingi ebameeldiv kogemus.

Arvan, et silmas peeti pigem seda, et võtsite toona prokurörina ette suuri ja keerulisi asju. Teid tasus karta?

Mulle siiski meeldib mõelda, et prokurörid ei ole inimesed, kes mõtlevad üksnes negatiivsetes kategooriates. Muidugi, kurjategijatel tasubki meid karta. Ja valetajatel tasub karta ja…