T, 9.08.2022

Näitus Suurgildi hoones: armastuskirjad Georg Otsale

Britt Rosen
Näitus Suurgildi hoones: armastuskirjad Georg Otsale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kuni järgmise aasta maini on Suurgildi hoones avatud näitus "Georg Ots, armastan sind!".
Kuni järgmise aasta maini on Suurgildi hoones avatud näitus "Georg Ots, armastan sind!". Foto: Vahur Lõhmus

«Georg Ots, armastan sind!»

Näitus Tallinnas ajaloomuuseumi Suurgildi hoones

Avatud 3. maini 2020

«Kallis onu Georg Ots!

Kuulan alati raadios Teie laule ja need meeldivad mulle väga. Eriti meeldib mulle laul «Kas ihkab sõda meie maa».

Tahan ka lauljaks õppida. Laulmine on mul koolis alati viis.

Kallis onu Georg Ots, palun võtke vastu minu südamlik õnnesoov uueks aastaks ja palju ilusaid laule Teie esituses!»

See on ühe koolitüdruku kiri Georg Otsale 1962. aasta 30. detsembrist.

Laulja ja näitleja Georg Otsa 100. sünniaastapäeva tähistaval näitusel on niisuguseid kirju tema talendi austajatelt tervelt kaks seinatäit. «Palju austatud Georg Karlovitš!», «Tere, seltsimees Ots!», «Mul pole sõnu kirjeldamaks, mida ma tunnen, kui te laulate Mister X-i aariat operetist «Tsirkusprintsess!»...»

Austajad saatsid Georg Otsale kirju kogu omaaegsest Nõukogude Liidust, aga ka Soomest.
Austajad saatsid Georg Otsale kirju kogu omaaegsest Nõukogude Liidust, aga ka Soomest. Foto: Vahur Lõhmus
Muu hulgas kuuluvad väljapanekusse fotod perealbumist.
Muu hulgas kuuluvad väljapanekusse fotod perealbumist. Foto: Vahur Lõhmus
Tapetseeritud toanurk laulja ja näitleja pianiino, molberti ja joonistustega.
Tapetseeritud toanurk laulja ja näitleja pianiino, molberti ja joonistustega. Foto: Vahur Lõhmus
Rollifotod ja lavakostüümid.
Rollifotod ja lavakostüümid. Foto: Vahur Lõhmus

Mehele, kelle laulude saatel kasvas üles kogu sõjajärgne põlvkond Eestis ning kelle pehme bariton ja sarm puudutas miljoneid üle omaaegse Nõukogude Liidu, tuli kirju Eestist ja Venemaalt, töökollektiividelt ja lastelt. Kirjutasid ka soomlased, kelle südamesse Georg Ots end «Saaremaa valsiga» laulis ja kellele ta oli peaaegu et ebajumal. Venelannad saatsid luuletusi ja ja usutavasti oli ka armunuid.

Nende kirjade, nagu ka kaasteeliste mälestusekildude lugemiseks tasub näitusesaalis aega võtta. Siis jõuab selle inimese kuulsus, suurus ja lihtsus, aga ka tema ajastu traagika pärale. See, mida tähendas raudne eesriie inimese saatusele.

Vanad filmikatked ja helisalvestised, Georg Otsa lavakostüümid – kui suur mees ta oli! –, tapetseeritud toanurk tema molberti ja joonistuste ning pianiinoga Krasnõi Oktjabr, vana serviis, moskvalannast austaja Nataša Nikitina koostatud album, temanimelise laeva lugu, fotod, julgeolekukomitee väljasõidutoimik, lõpuks sünge viimane vaatus ja autogramm haiglast Arne Miku raamatusse 1975. aastal.

See näitus pole kuigi suur, ometi puudutab. Lausa nii, et õhtul ei saa rahu ja raamaturiiulist tuleb nostalgitsemiseks võtta lehitseda Kulle Raigi «Saaremaa valss».

Märksõnad
Tagasi üles