R, 7.10.2022

Palun päris toitu!

Neeme Raud
, ajakirjanik
Palun päris toitu!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Neeme Raud 

 
Neeme Raud   Foto: Erik Tikan

«Ja millist proteiini te soovite?» küsis ettekandja sel nädalal New Yorgis ühes Manhattani restoranis, kus õhtustasin.

«Proteiini, siis – valku?» küsisin vastu.

«No kas kana, kala, liha? Proteiini!» vastas ta üsna nipsakalt, ilmselt aimates, et ma ei ole kohalik ega tea seetõttu, et nüüd ei ole enam kombeks rääkida lihtsalt tavapärastest toiduainetest nende õigete nimedega (kana, kala, liha jne), vaid kasutada samasugust peent terminoloogiat nagu toitumisnõustajad.

New York, see paljude maailma trendide sünnipaik, kus kõik esmalt läbi katsetatakse, enne kui muu ilm selle üle võtab, on niisiis visanud õhku jälle uue toidutrendi, mõtlesin.

Kui umbes aastakümne eest hakati lõunaks krabama massiliselt «proteiinibatoone» (päris sööki asendavat n-ö kosmonauditoitu, kus kõik vitamiinid ja muu vajalik sees ja millel näiteks šokolaadimaitse), et saada kiires igapäevaelus jooksu pealt energiat ja valku, siis nüüd on seesama terminoloogia jõudnud ka restoranidesse, päris toitude nimesid asendama.

Päev hiljem lõunatasin ühes Tai restoranis ja sealsest menüüst jäi silma pikk rodu veganitele mõeldud suupärast: kalkunimaitseline tofu, taimne kitseliha, öko-kana-imitatsioon.

Need road pole küll enam uudsed, aga kui loen pakkumisi stiilis «lihamaitseline taimne burger», siis mõtlen, et miks need inimesed, kes on otsustanud liha mitte süüa, tellivad ikkagi toidu, mis on lihamaitseline. Miks nad ei võiks siis leppidagi sellega, et on taimne või on burger? Milleks see sõnademäng? Või on igas veganis (sest vegan olla on ju nii trendikas!) ikkagi peidus väike karnivoor?

Minul igatahes tekkis nii selles imitatsioonide kui ka varasemas proteiinirestoranis hulk küsimusi. Miks me ometi kaugeneme pidevalt päris, tegelikust toidust? Miks ei võiks restorani tulles tellidagi konkreetse prae, millel on konkreetne nimi, mis vastabki sellele, mis taldrikul on? Ja miks peame sageli kuulma, kuidas kelnerid vuristavad meile ette pikki sõnademänge sellest, mis kõik taldrikule kokku on pandud. Ka Eestisse on see minu arvates restoranide lastehaigus jõudnud. Küllap olete isegi kuulnud, kuidas teile pakutakse (see on nüüd küll minu fantaasia): Võrumaa ökotalu suvikõrvitsa naeratust Karksi kurgipürees Narva nõgese nutuga Emajõe-äärsest emamesilasest väljapressitud meeudus… Neid toidutiraade kuulates tekib tihti tunne, et lõpuks, kui tellima asun, pole enam meeleski, mida siis täpselt serveeritakse.

Saan aru, et toiduvalmistamine ongi kunst ja kokad soovivad meile oma teoseid pakkuda. Aga ikkagi meenutab see toidumuinasjutt, mida mulle restoranides püütakse üha sagedamini vesta, eputamist ning on hakanud tüütama.

Mina kui tarbija vaimustun nüüd hoopis sellest, kui mõni restoranipidaja või kokk suudab olla «vanamoodne» ja lihtsalt-lühidalt öelda, mida pakub. Mitte proteiini ega meeudu, vaid nagu mulle hiljuti Milanos öeldi: «Palun, meie parim praad on täna diafragmatükk!» Selge. Ma ei olnud kunagi diafragmat maitsnud, aga kuna restoranipidaja kinnitas, et see kõhumuskel on väga mahlakas ja taine, tellisin ja jäin rahule. Ja restoranist lahkudes teadsin, et olen söönud diafragmat kartulite ja salatiga, punkt. Mitte looma kõhuõõne proteiini Milano sudus, Dolomiitide trühvlipurus, Como järve veepiiskadega…

Saite ilmselt aru.

Käisin hiljuti tuttavaga ühes Tallinna pool-peen-hipsterlikus söögikohas ja nägin, kuidas ta muutus üha pahuramaks, kui noor ettekandja vaat et kogu Eesti looduse talle taldrikule lubas panna.

«Palun lihtsalt süüa!» ütles ta lõpuks, oma otsekohesusega teenindajat lausa üllatades.

«Oh, aga meil siin on ikka gurmee,» vastas näitsik.

Mina olen nüüd igatahes selgelt just nende parteis, kes lähevad restorani esmalt ikka selleks, et süüa, hästi süüa. Päris toite, päris nimedega.

Või nagu ütles kunagi mu tuttav itaalia ajakirjanik mind Roomas kostitades: meie köögi võlu ongi lihtsus ja värskus, peenutsegu teised, meid see ei köida.

Märksõnad
Tagasi üles