Juhtkiri: lõtke pingutavad juristid

Ratastool. FOTO: Urmas Luik

«Juristide riik» öeldakse sellise ühiskonna kohta, kus piisavalt hea advokaat näikse avavat kõik uksed, täitvat kõik soovid ja aitavat välja ükskõik millisest probleemist.

See pole helge paik – vähemalt mitte levinud arusaama järgi. Vastupidi: juristide riik on selline, kus raha paneb rattad käima. Mis tähendab, et õiguse saamine ei sõltu niivõrd sellest, kas õigus on sinu poolel, vaid sellest, kui paks su rahakott on.

Puuetega inimestel on küll mitmesugused võimalusi tasuta õigusabi saamiseks, kuid nagu tänasest lehest võib lugeda, valitseb ses asjas omamoodi jabur olukord: erivajadustega inimestel õnnestub oma mured lahendada pahatihti alles pärast advokaadibüroo sekkumist. Justkui advokaat oleks hoobilt usaldusväärsem kui inimene.

Erivajadusega inimesi ei tohiks panna olukorda, kus nad on sunnitud sellise kadalipu läbima. Tegelikkuses see aga nii on.

Kohalikud omavalitsused näevad sotsiaalkaitse valdkonda panustamises eelkõige kuluallikat – tihti laiutatakse lihtsalt käsi, et raha pole. Ka töötukassas töövõime hindamine võib osutuda tõeliselt vaevaliseks ettevõtmiseks. Ja kui inimesel ei õnnestu ettenähtud hädavajalikku abivahendit kuidagi kätte saada, või kui puue paberites kuhugi «ära kaob», saab probleem suurema tõenäosusega lahenduse alles tänu advokaadi sekkumisele.

Tõik, et advokaati appi võttes õnnestub bürokraatiast paremini läbi lõigata, annab tunnistust sellest, et praegustes süsteemides on lõtke. Tegelikult võiksid asjad juba praegu paremini sujuda, ent mingisugusel põhjusel tekivad tõrked, puudega inimene ei saa kätte seda abi, mida peaks, ja pöördub õiguse saamiseks juristi poole.

Tõik, et advokaati appi võttes õnnestub bürokraatiast paremini läbi lõigata, annab tunnistust sellest, et praegustes süsteemides on lõtke.

Selliste lõtkude kaotamine pole üksnes aja, raha ja närvide säästmise küsimus, kaalul on kodanike usk oma riigi või omavalitsuse vastu. Seejuures ei ole tähtsusetu, et jutt käib toimetuleku poolest kergesti haavatavatest inimestest. Moraalselt on nende inimeste hammasrataste vahele jäämine eriti kahetsusväärne. Igaüht meist võib tabada mõni haigus või õnnetus, tahaks ju mõelda, et sellisesse olukorda sattunule pakub riik igakülgset abi.

Niisamuti mõjutab see kõik tooni ja viisi, mille inimesed omavalitsuse või riigiga suheldes valivad. Kui ühes valdkonnas näikse kõige paremini mõikavat see, kui asi ilma pikemata kohtusse anda või vähemalt seda hoolega kaaluda, siis annab see ideid ka edaspidisteks puhkudeks.

Mingil määral on paratamatu, et advokaadibüroo aadressilt postkasti maandunud pöördumine või nõue on omavalitsuse või riikliku ametkonna jaoks midagi muud kui tavalise kodaniku pöördumine. Kuid suhtumine neisse ei tohi olla nõnda erinev, et praktika lubab teha järelduse: advokaadi kirja suhtutakse tõsiselt, harilikult abivajajalt laekunud kirja... mitte niiväga.

01.11.2019 04.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto